elu on õpetanud, et mida rohkem metafoore, seda parem. ma ei tea küll miks, aga äkki annab tekstile midagi juurde, loob uue dimensiooni? olgu, kuidas on, aga ma hakkan väsima sellest. kirjutan sellise mitmeti tõlgendava essee, kus puudub tegelikult igasugunegi konkreetsus, aga - üllatus-üllatus - selliseid esseesid kutsutakse ülikoolis "omapärasteks". raske on vastu vaielda. aga miks ma siis ei ole konkreetne? lihtne vastus on: mul pole aega. see on muide mu lemmikfraas. viidata alati ajanappusele on kuidagi eriti sügavamõtteline (vähemalt minu jaoks). kui meil ülikoolis oli vaja teha esimene suurem rühmatöö, siis kirjutasin ka rühmakaaslastele pikalt, kuidas aega napib ning kui vaid oleks aega, oleks ka sisu. aga tegelikult on asi milleski muus, mul on vaja lihtsalt alati kedagi, kelle kaela oma puudused veeretada. ja mis oleks veel parem kandidaat, kui abstraktne mõiste?

Õpetaja ütles:
                  "tee peal kuuleb
                    tänava peal lobiseb välja
                         niisugune kaotab väe"
                                             - Konfutsius "Vesteid ja vestlusi"

 isegi, kui pole soovi rääkida, oodatakse ikka mõnda lugu. ja siis ma räägin ja räägin ja räägin, ning vahel tunnen pärast seda end tühja ja räpasena. ma oleks nagu midagi valesti teinud, teinud vastupidi sisetundele, et olla selline, kellena ma end ei tunne. väidetavalt, mida rohkem kogemusi on, seda rohkem on ka lugusid. lugude rohkus aga näitab, kui lahe elu on olnud. ja siis hakka vastu tahtmist tõestama, et mul on samasugune õigus elada kui teistel. siis lõpuks tõestagi seda, et mu tõestus on päriselt tõestus ning tõestada, et tegelikult ei pea ma midagi tõestama.

seal olid väikesed tüdrukud, kes olid valmis maksma 1.40 ühe coca-cola pudeli eest, et tulla poolteist tundi hiljem tagasi ja osta veel üks 1.40 eurot maksev coca-cola pudel. ma olin valmis tegema kõik, et nad naudiksid selle joogi joomist, kuigi ma teadsin, et ma ise ei jooks üldjuhul cocat - aga nende viletsus (kannatus) on meie leib. ja eriti suur leib, kui terve õhtu tulu sõltub sellest, kui palju on inimesed valmis maksma, et põgeneda hetkeks ja tajuma illusiooni, et kõik on hästi; ning pole paremat kohta sellise illusiooni jaoks kui koolikokkutulek.

mul ei ole varem olnud sellise peo kogemust (aga fiesta ongi täis üllatusi), sellist rolli. võib öelda, et ma kohtasin peol kolme liiki kogemust.

1. minu kogemus. see pidu oli hea näide sellest, mis on valesti. kui ollakse valmis ostma 4 cl viina 1.80 euro eest samal ajal öeldes, et "pane topelt. äh, kalla veel. ja veel" või ostma 20 eurost viinapudelit, siis see on ju ilmselge ressursside raiskamine. ollakse valmis maksma üle ja üle ja üle. samas, inimesed olid toredad. isa veel ütles, et kui inimene on juba liiga palju joonud, siis ära müü. minu nägemus piiridest lubas müüa kõigile. isa nägemus rahast lubas müüa kõigile. 
2. peoliste kogemus. mulle on alati tundunud, et mu kodulinnas väärtustati ainult üht liiki kogemust - joomiskogemust. mida rohkem sa jõid, seda rohkem sa kogesid; mida rohkem sa kogesid, seda rohkem sa elasid. seal oli samasugune elufilosoofia. ja raske on vastu väita, et see pole kogemus, kui inimene ärkab hommikul pohmakaga (heal juhul kodus), rahakotist kadunud 40 eurot.
3. laste kogemus. just lugesin artiklit ühtsest virumaast, aga seal räägiti lääne-ja ida-virumaa erinevustest. mul on näiteks raske mõista selle küla (?) kultuuri, kes joomingule minnes võtavad lapsed kaasa. proovi siis räägita ühtsest lääne-virumaast, kui meie koolikokkutulekul sellist nalja ma ei näinud. laps siis proovigu säilitada oma positiivset maailmavaadet, kui tema ümber kakerdavad täiskasvanud, kes on valmis kulutama kõik oma raha alkoholile, et oleks hea olla.

ja maailmavaateline tõde on: kui inimene suudab kohaneda vastavalt nõudlusele, on ta edukas (isegi kui talle ei pruugi meeldida see meetod raha teenimiseks). samas, minu jaoks ainuke võimalus kohanemiseks on kasutada idamaade filosoofiat/religiooni. isagi rääkis, et üks klienditeenindaja olevat rääkinud, et "kui te kohtate ebameeldivat klienti, kes solvab teid, siis imestage. oh, milline inimene!" see on ju taoism! või nagu zen-budismis üks olulisi asju on unustamine: kõik ebavajalik visatakse peast välja, ei kanta ebavajalikke koormaid endaga kaasas, et inimene ei oleks mineviku sündmustes kinni. aga jah, nii on vähemalt ilus mõelda.

ikka inimesed ütlevad, kui nad sind ära ei tunne, et saad rikkaks! ja kui nii ei saa, siis võib alati loota, et lind situb su peale - siis saad hoopis nii rikkaks! ma pole kunagi kuulnud kedagi ütlemas: "su ideed on nii huvitavad, kindlasti teenid sa palju raha." alati on rikkus seotud välimusega. ehk siis: tahad rohkem raha, ole atraktiivsem.

minu mittetundmine võib tuleneda sellest, et mul on kolmekuuline fiesta. teooria on järgnev: keskajal, kui olid karnevalid, siis oli see ainuke aeg, kui inimsed käitusid nii nagu tahtsid ehk oli palju roppe nalju, siivutusi - ühesõnaga kõik, mis oli tavalisel ebasünnis. piduliste nägusid varjasid maskid, mis tegelikult tähendas seda, et pannes maski ette võtsid nad maski eest. minu jaoks on fiesta samasugune: riputad maski varna ning sinu olekus ei peegeldu kahetsust, vastupidi: peegeldub ebatäiuslik ehedus. vähemalt mulle meeldib nii mõelda. õigemini, nii on ilus mõelda.

vahel on tunne, et ma olen saavutanud selguse, ja vahet pole, kui väike või suur see selgus poleks, sest sel hetkel tundub olevat kõik uksed-aknad valla. aga mida pole on progress - selgusega peaks ju kaasnema liikuvus, kulg? tähendab, selgust ei ole toimunud. mul on lademetes teooriaid, aga puudub puudutus elult, olen kuidagi elukauge.

ja siis ma loen imelist religoosset teooriat ja ma tunnen, et see ongi see, et ma olen alati nii mõelnud. siit ilmnebki viga: ei ole toimunud praktiseerimist, elamist oma ideede järgi ning ausalt öeldes mul on alati kahtlus, kui asi puudutab mu teooriaid ja mu elamisfilosoofiat. kõhklemine tähendab, et ma olen valel teel? või on see ajatu probleem, kus südame asemel kuulatakse mõistust?