kui ma pühapäeva hommikul istusin kohvikus, rüübates vett, sest mu organism ei talunud pärast 18 tunnist tööpäeva midagi muud, tabas mind põhjendamata hirm, nähes inimesi, kes kell kaheksa juba liikusid kuhugi. see sama hirm tabas mind selle sama päeva öösel, kui ma oma unenäos tegin oma tuletõrjujatest sõpradega pannkooke, proovides määrida pintsliga pannkookide peale nii hoolikalt ja nii palju õlut kui võimalik. aga ma tundsin, et see kõik käib mulle üle jõu.

tahes-tahtmata, istudes hommikul kell kaheksa kohvikus, mõtlesin, kui ennast salgav ma olen, sest mu heaolu ei ole mind eriti kunagi huvitanud. täna ma sain aga aru, et ma olen kohe nii ennast salgav, et pole probleemi alluda soovidele, mis  töötavad minu vastu. 

ja tarkuseterad on järgmised:

soovides üht ja ainult üht, saad vastupidise tulemuse.

sellistes olukordades tajud irooniat, kui sa ei saa minna vanaema sünnipäevale, kuigi sa tahaks, aga kes ka ise korduvalt on rõhutanud raha tähtsust. ja kes nüüd peaks naerma?

ma kirjutasin kunagi luuletuse, kasutades metafoorina majakat, et kirjeldada oma olukorda. ja ma ei tea, kas ma paar aastat tagasi mõtlesin, et kuidas minult ikkagi loodetakse võimatut. kuid täna tuli see luuletus mulle jälle meelde, kui ma haltuura käigus olin teeninud šokolaadi, pügades vanaema naabri heki ära. uskumatu, kuidas üks šokolaad tekitab  'sa anna, ma võtan' tunde. mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem ma olen hakanud jagama oma õdedega. samas, mida vanemaks ma saan, seda rohkem jääb mul tunne, et see kõik on kuidagi ühepoolne või väga proportsioonitest väljas. näiteks, ma jagan vennalikult oma šokolaadi viieks (ilma et ma tegelikult ootasksin vastuteenet, kuid ma alati loodan, et see žest õpetab jagamist, hoolimist teiste vastu), saan mina neilt, kui neil peaks šokolaadi olema, ühe tüki või vabanduse, et seda on liiga vähe või see on liiga hea, et jagada. ja šokolaadijuhtumi muster kandub ka teistesse olukordadesse. tõsi ta on, et kui perest rääkida, siis ei ole kunagi jutt võrdsusest, vaid perekonnaliikmete vajadustest (ja ikka on on nii, et mõnel on rohkem vajadusi kui teisel). või nagu vonnegut ütles: eks ta ole.

mu vanaisa on 76-aastane ning talt oodatakse ikka imetegusid - ja kuna ta ootustele ei vasta, siis on kõik, mäng läbi. ta on maha kantud ning nüüd ainult kuuleb, kuidas ta midagi ei jaksa ega mäleta. öeldakse veel, et mida sa ikka räägid, tal läheb meelest. aga samal ajal memm ootab (haiglast) armastust oma lastelt, lastelastelt ja lastelastelastelt. ning nüüd olen mina nõutud, kuna tema jaoks hoolivus on see, kui käiakse pidevalt külas või helistatakse. kuid mul ei ole tavaliselt midagi öelda ning ma hoolin isegi siis, kui ma pole nädalat nendega rääkinud. tema aga tõlgendab seda nii: ei hooli. ja kui ma tahaksin minna kuhugi kaugemale, kuulaksin ma juttu, kuidas minagi jätan nad maha ning neid tuleks matta prügimäele, sest surnuaedadest saavad üks kord niikuinii prügimäed. 

ma nägin täna oma endist inka õpetajat, kes vast andis mulle seda ainet 3-4. klassis. ta küsis, kas ma mäletan teda, võttas korraks mu käest kinni (tema olekus oli purjus inimese elemente, kuid pidu ei olnud veel alanud ning kes siis küüditamise 70. aastapäeva puhul end kohe täis kaanib? samas, maavanem pani küll hinge taha 4-5 viinapitsi, aga tal suur kere ka, eks) . loomulikult mäletasin. inglise keele õpingute alguses tundsin ma end nagu jumal - kõike teadsin ja oskasin. ühes veerandis oli 15 viit. ja siis ta läks, ning mida aeg edasi, seda kehvemaks ma keeltes muutusin (mitte et ma vihkaks sellele, et kui sama õpetaja oleks jäänud, oleks olnud kõik parem). muutus ka käitumine. mäletan, et mulle korduvalt väideti, et ma olen üks õ-klassi tõsisemaid kandidaate. aga ma ei näinud probleemi, kuna mina vabandasin oma käitumist enam-vähem heade hinnetega. ja siis ma hakkasin oma klassiõega msnis rääkima, ilma et me päriselus oleksime üksteisest välja teinud. mingi vestluse ajal ta küsis, miks ma nii käitun ning tema soovitus oli seda muuta. nii ma siis muutsingi, päeva pealt. muutudes kärarikkast poisist aina tasasemaks, surudes end kogu aeg veel madalamale ja madalamale. kõik see tuli meelde, kui ma seda õpetajat nägin. ma loobusin juba aastaid tagasi talle tere ütlemast, kuna ma arvasin, et ta on unustanud. tuleb välja, et keegi kunagi ei unusta. ikka tuntakse, meenutatakse.

tegelikult ma tahtsin kuhugi jõuda, aga ma hakkasin valesti tõlgendama frommi oleva ja omava inimese maailmapilti. sest ma tahtsin rääkida praktikantidest ning kui üks neist ütles 'tsau', siis ma sain aru, et ma ei näe neid tõenäoliselt enam kunagi. ja ma sain aru, et ma ikka vajan kohutavalt enda ümber inimesi, just uusi nägusid, kuulda teistsuguseid mõtteid. mis seal salata, nende üks võludest on ropendamine. kuidagi armas on kuulda köögis sõnu 'jobi' ja 'pask'. või kui üritus on peal, laulavad nemad köögis isaamaalisi laule ning küsivad, et ega ma ka laulda ei tahaks. ma loomulikult oleks laulnud, aga repertuaar polnud pärris see.

mul on keeruline öelda, kuhu ma sellises rütmis jõuan. mulle teeb natuke muret mu käitumine, aga olles lugenud tarku raamatuid, ei oska ma öeldagi, mis muret teeb - sest kõik võib muret teha, samas, kui need tegelikult ei ole mure algpõhhjused, vot. tuuleb meelde anathema laulud kukkumisest, ning see kukkumine toimub neil juba üle 15. aasta.

käies täna rannas, mõtlesin, et see on ideaalne ilm. kui oleks nüüd mitu pudelit õlut. oli aga hoopis lapsepõlvesõber ja ta ise auto ning filosoofide hääled, kes talle aeg-ajalt helistasid. ja mulle tuli meelde, et kui ma zenist lugesin, siis oli seal kirjas, et tee ei ole kunagi vale, kõik teed on õiged nii kaua, kuni sa tahad seda teed käia. ma polnud enam kindel, kuigi ma olen praeguste asjadega väga rahul, kummitab mind ikka sitahäda meenutav kurbus. ja ma ei saa aru, mis on seal teel sellist, mis mind ärritab. tuleb ja kaob, nii uuesti ja uuesti.

võtta seda üht- või teistpidi, siis kurbus on tõesti nagu sitahäda, mis tuleb ikka, kas ma ootan teda või mitte. ja ma ei oska sellega võidelda, kurbusega ma mõtlen. ainuke ravim, mille ma olen leidnud, on pehme koht ja tekk, mis käib üle pea. aga sellise palavuse ja sääskede (kuidas ma tegelikult ei salli, kui keegi räägib, kuidas sääsed teevad liiga) rohkusega on see raskendatud, ning praegune kogemus ütleb, et see tekitab tuska, mis oma korda tekitab kurbust. lose-lose situation ühesõnaga.

tööl olid kaks praktikanti ning nii vähe, kui ma ühega neist rääkisin, jälgides tema miimikat jne, meenutas tema olek mu endist klassiõde. õigemini, ka siis sain ma alles aru, kui tore ta on, kui põhikool läbi sai ning tema otsustas oma haridusteed jätkata teises gümnaasiumis. need naljad, natuke imelikud ning nendes oli/on midagi 'maalt ja hobosega', millele ma ei suutnud/suuda reageerida, aga mis mõjusid/mõjuvad hingele (?) hästi.

kuid sellega on ikka nii nagu alati on olnud: ma ei tunne enam nägu ära. näod lihtsalt hajuvad ning mingi hetk paistavad kõik olevat just seda nägu, kes hakkab meeltest kaduma, ja mingi hetk enam pole. selle loo puhul on lihtsam: ilma kokka riietuseta oli temas veel midagi (kui jätta välja see, et ma ei tundnud teda hetkeks ära), mida ma ei suutnud meelde jätta.

aga nii juhtub, kui üritada tunnet kirja panna. öelda, et "ta oli samasugune nagu tema" on ju minevikus elamine? on ilusaid zen-lugusid, mis kirjeldavad, kuidas olla ja saada paremaks inimeseks. või mis ma öelda tahan, on see, et kui me mõistus hüppab kogu aeg minevikku, või hoopis loob stsenaariume tulevikuks, siis ei saagi ju rääkida arengust, teel kulgemisest. vaid mu mõistus on loonud ebajumalaid-jumalannaid, kes elavad mu ehitatud ulmelises kuningriigis, teentriteks kõik minu uitmõtted ja mina ise. ja kõik ongi OK nii kauaks, kuni ma saan aru, et fassaad ei ole sama, mis vundament. kuid vundamenti ehitada ei saa, sest enamik materjali on mäda, alati on kuskil praaki! nii ei saa ju rallit sõita, või saab?