ja ma mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, et mina oleksin pidanud olema see keha. tundma, mida tema tundis. et korrakski oleks olnud kõik ilus. nagu lill. või nagu õnnelik inimene. mis siis et täis, aga sellegipoolest õnnelik.

mis ma oskan öelda - ma satun vaimustusse inimestest, kes ei satu minust vaimustusse. see on nii ilus. ja mul on tunne, et selle kriteeriumi järgi võiksin ma valida omale kas või naise.

ja mis mulle selle juures eriti meeldib? kui põhjendus ei ole minu jaoks eriti veenev, aga teine osapool usub siiralt oma õigsust. ah, sellistel hetkedel on tunne, et maailmal on veel lootust.

nad panid mind maad armastama. mitte küll sellega, kui iga natukese aja tagant nad kinnitasid kui ühest suust, et maal on hea elada. või kui vihma hakkas sadama, kinnitati mulle, et see on maal elamise üks võludest. ning vihje, kuidas ma peaksin autojuhilubasid tegema hakkama, saades aru, et tegelikult nad ei räägi minu heaolust, vaid suuremast plaanist - leida inimene (lähisugulane?), kes oleks valmis nende elutööd jätkama. aga ei. mulle mõjus kotist võetud viimane tomat, mille maitsest ma tundsin tonnide viisi lootust. ja kui mu maa oleks sel hetkel olnud käe ulatuses, oleks ma sinna jäänud. aga ei olnud. olin hoopis suures kivimürakas, mida kutsutakse korterelamuks ning peale seda ampsu ma teadsin, et kui see tomat on mu kurgust alla läinud, ei ole mu majapidamises midagi nii värsket, mis meenutaks aastaaega, kus toiduaineid saab ka mujalt kui poest. oeh jah.

saatsime k. lennujaama. pikka juttu polnud. tegime tola ja jätsime ta sinna. sellest hetkest on möödas juba viis tundi. nüüdseks on ta  vene föderatsiooni mure. ta on keset talupojakultuuri, ning mul pole põhjust muretsemiseks ega igatsemiseks. sest k. on osa kaosest. k. on igati loogiline ja mõistetav, nimelt tema seaduspärasus seisneb selles, et seal pole seaduspärasust. vähemalt mitte sellist seaduspärasust nagu koolis õpetatakse. ning oh rõõmu, ta on võtnud enda ning minnud, sest "see tundus õige" ja "see on üks unistustest". ainus, mida nüüd teha, ning öeldes seda nii lihtsustatult kui võimalik, on olla ilus. jep.

tule ma kallistan sind

ma nägin last, kellel oli kümne lapse elujõud. ja sellegipoolest oli koheselt arusaadav, et meditsiin  on ta haigeks kuulutanud. minu maailmas oli ta aga lootusetõrvik. lootusetõrvik, kes sõi jõi jäätist kolme lapse eest ning kes nii usinalt pistis pea külmikusse, kui ma talle jäätist kaussi panin. ja see lootustõrvik tuli siis, kui M. tööpäev hakkas lõppema ja teadsin mina ja teadis ka M. , et nüüd on üks peatükk läbi. ei olnud nuttu ega naeru, oli rahu. oli lihtsaid sõnu ja ilusaid sõnu. ja siis ta läkski. aga see väike lootusetõrvik istus oma ema ja ta sõbrannaga lauas ja nõudis uusi jäätisepalle. ning siis läksid ka nemad.