mind tabab emotsioonide üleküllus, kui ma kuulan eesti poplugude paroodiaid. ma ei tea, miks.

ja ma mõtlen armastusest, mitte küll otse, aga sisemaailm varsti plahvatab, kui ta ei leia väljundit. sellegipoolest ei ütle ma, et "appi! ma vajan armastust". lähenen probleemile (?) teisiti - võtan maailmalt vastu kõk väljakutsed. imelikul kombel, mida rohkem avatust, seda intensiivsem on kurbus.

tundub, et elu liigub kolmekuuliste tsüklite kaupa. suvi möödus M. tundmaõppimisele. sügis kulus enda tundmaõppimisele. ja edasi?

tunda end hästi.. suurepäraselt. nautida igat hingetõmmet. ja siis... kõik kaob. ma vihkan hommikuid, sest mul on tunne, et kõik, mille ma olen õhtuks ehitanud, on hommikuks koost lagunenud. uus ja lõputu algus.

ta oli rõõmus. täis elujõudu. ja mina? üritan saada paremaks kui olin eile. areneda. elada leegiga. samal ajal, kui tema teeb seda kõike. särab venemaa tundrate keskel ning ükskõik, kui kaugel ta ei oleks, särab ta aina intensiivsemalt. lausa valus hakkab, sest tekib hirm. hirm, et see ei saa kesta kaua. nähes ja kogedes ilusaid ja võluvaid hetki on ju soov ja tahe kogeda veel. rohkem! 

ei, mul on hea meel.

ja ma mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, et mina oleksin pidanud olema see keha. tundma, mida tema tundis. et korrakski oleks olnud kõik ilus. nagu lill. või nagu õnnelik inimene. mis siis et täis, aga sellegipoolest õnnelik.