you had me at hello

Ma joon, sest mul on usku, et alkohol lõhub kõik müürid - et justkui vapper rüütel, kes päästab mind mu enda eest. Aga ma ei ole muud, kui kotitäis kahtlust ning kurbust.

ffiktsioon: surin

Tal oli mu number. Ja ta ei helistanud. Ja mina samuti mitte. Sest... Ma tõesti uskusin, et küll kõiksus ühendab. Nüüd, üheksa kuud hiljem (haa!) näen ma teda jälle. Köögis. Loomas. Vaatan ja olen rahul. Meil ei ole sõnu, õigemini me ei kasuta neid. Ka vahetatud laused on nilbused, mis on krüpteeritud. Ja ma tahan võtta kõike vihjetena, sest mul on vaja uskuda. Samas ma tean, et tegelikult ei juhtu midagi. Et vahetatud silmside on päeva võit. Et juhuslik puudutus on kuu võit. Ta täna naljatas (kui kordki oleks ta tõsine, siiralt alasti): "Näed, ei julge teine mind puudutadagi. Nii õrnalt mudib." Seegi kõik oli spontaanne. Ma otsustasin, et ma ei loe sellest midagi, las olla. Või kui ta rääkis, et me abiellume, lapsendame: et tema saab poisi, mina neegitüdruku, kasvatame nad endale sobivaks, ideaalseks kaaslaseks.

...

Surin. Ka alkholist räägime naljatamisi. Kunagi ei peegeldu tõde. Et ma olen igavesel tõeotsingul, väsinud otsimast, et tunda end korrakski end hästi. Ma tõesti loodan jõuda (kunagi) punkti, kus ma ei häbene olla siiras. Noh, vahel olen kah, aga kogu aeg. Siiras ilma surinata. Olles surinaga ma tantsiksin Temaga kõikjale. Muidu kah, aga tagasihoidlikumalt. Ja mida tema üldse otsib?

...

Ja mida siis teha? Anda kõik, mitte kunagi küsida. Ilma nõudmisteta. Olla tänulik.

jäär

Just lugesin oma lapsepõlvesõbra msni staatuselt, et ta on 24/7 rakkes, et hoida valu eemal. Mis on kummaline, sest me pole kunagi rääkinud valust. Oleme jäänud pinnapealseks, ja mis võib-olla ongi targem. Et siis mõnel aja hetkeks seista valuga silmitsi ning seejärel teha midagi muud, teades sisimas, et ega midagi ei muutu ka siis, kui probleem on mitme ukse taga kinni.

See kõik ei kehti ainult tema puhul. Kõik mu suhted on nii üles ehitatud. Näiteks, ma võin anda kõik, et pereliikmetel läheks hästi, et nad tunneks end hästi. Aga ma ei lasku detailitesse, ma arvan, et nemad samuti mitte.

Laupäeva varahommikul, kui rahutus ei lasknud magada, lugesin jäärade iseloomustust. Oli kirjas, et neid iseloomustab isekus. Mul on tunne, et minu isekus väljendub minu isetuses. Ka mu lapsepõlvesõber on jäär. Vastandid, kui nii võtta. Aga vahel ärkame ja tunneme huvi, kuidas üksteise elud veerenud on. Ja siis jätkame isekate tegudega.

Tööandja kiidab hea käibe eest. Tema ei küsi, kuidas see tulnud on. Ja ega ma ei räägi ka, kuidas väikesed lapsed ostavad 2-3 burgerit ja loputavad selle coca või montseriga alla. Kõik on legaalne. Silm ka ei pilgu. 

Ja kui ma teen ka paari aasta pärast samu vigu, ei suuda ma enam edasi minna. Ja kuigi rahasumma, mis kahe päevase üritusega laekus oli meeldiv, ei tohi ma seda endale kunagi eeskujuks võtta. Rahu nimel.

Rahu pole tegelikult ammu olnud. Aga need väikesed hetked, kui toimub mõtlemises muutus, on rahule üsna lähedal. Tsut-tsut, nagu öeldakse.

padre

Õnne valem on mõõdukus. Kui ma teen midagi liiast, ei kannata mitte mu töökvaliteet, vaid ma ise, ennekõike mu keha. Ja ma sain ühest aru: mulle ei anna töötamine mingit kasu, vaid hoopis annan mina ja lakkamatult, saamata ka väikseid tänusõnu. Tegelikult ei häiri see mind üldse. Mind härib kõige rohkem, kuidas isa võib oma tütreid kohelda: kutsudes tööle, vajades ISE abi, ei vaevu ta neilt isegi uurimast, kas nad kaheksa töötunni jooksul ka midagi süüa on saanud, ja kõige piisaks maksab neile tunnitasuks alla ühe euro. Ja mille alusel? Sest nad on lapsed? Tütreid ei pea austama, tütred peavad isa austama?

Ja ma olen valmis põletama kõik sillad. Aitab sellest süütunde süstimisest, et mina peaksin olema terve elu tänulik, et ta eostas mu. Sest ükski isa ei tohiks aidata oma lapsi ainult seepärast, et see on talle hiljem kasulik manipulatsioonimängudes.