jesus piece

Mu vanaema lapsed, kaks poega ja üks tütar, on nii erinevad, kuigi nende kõigi elusid ühendab traagika. Ja kui nad saavad kokku, kas korraks jõulude paiku või kui nende emake on jõudnud elada järgmise juubelini, ei räägi nad kunagi elust, isiklikust valust, rõõmust... Vaid hoopis toidust.

Neid vaadates ma mõtlen, et kas tõesti juhtub ka see sama minuga. Et kui mina olen vanem ja mu õed on vanemad, siis me ainsaks jututeemaks kujuneb toit. Ausalt öeldes ma olen alati kartnud kaugenemist, sest see on nii loomulik. Noh, praegugi, kui ma aega veedan oma kahe õega, teen ma rohkesti nilbeid nalju, aga see ei ole olnud kunagi eesmärgiks omaette.

Täna olles ümbritsetud oma tädi tütarde perekondadest, olin ma veidi jahmunud, kui täditütar rääkis, et "Näed, poeg läks esimesse klassi, hakkas tegelema karatega, kõht kadus eest, püksid mahtusid jalga." Alati, kui ema hakkas taas pojast rääkima, nägin, et M. ei tahtnud olla jututeemaks. Aga mis sa teed - emad kord on sellised. Igatahes, minu meelest sportlik vorm ei ole lapse puhul kõige tähtsam, vaid see, kas ta on õnnelik seda tehes. Sellest aga nad ei räägi, tähtis on tulemus,

M. rääkis ka hea loo, kuidas neil koolis kellegipoolt jagati esimestele klassidele jõulupakke ning kuidas kõik tormasid, et krabada suurim pakk, lootes leida eest parima kingi. Ja mis siis seal suuremates pakkides oli? Jope, trussikud, särgid. Kõik tähtsad asjad, aga mitte lapsele olulised. Ja M. jäädes viimaseks, sai kõige väiksema paki ning mõned lapsed juba naersid seepärast, kuni nad nägid, mis M. sai. Nimelt, ta pakk sisaldas spinnerid ja baybleide, teisisõnu pakk sisaldas lõbu. Pooled lapsed hakkasid nutma. Tahtsid pakke vahetada. Sõnum on lihtne: tark ei torma. 

14 nädalat

Kooliga on selleks aastaks ühel pool. Uskumatu, millist eneseületust see nõudis. Ei varem ole ma maganud nii vähe ja kirjutanud nii palju teoreetilisi töid, põhjendades alati, mida, kuidas ja miks. Samas ikka leidnud aega enda keha põletamisele, juues koos kursusekaaslastega, klatsides taga teisi naisi, proovides ise jääda sündsuse piiridesse. Ja pärast igat sellist joomist minna järgmisel päeval hommikul kella kaheksaks kooli vaatlema lapsi, proovides märgata kõike seda, mis on valesti.

Reedel olles olnud lummatud pingelangusest, otsustasin, et mitu päeva ei tee ma midagi, lihtsalt söön ja joon ning vaatan seriaale. Täna, kui ma leidsin, et aeg on võtta end kokku, koristada  enne koju minekut korterit, helistasid kella Jehoova tunnistajad. Kui kummaline see oli, sest ma ise nägin välja nagu parm ning nemad ikkagi tahtsid mulle tõde kuulutada. Küsisid jõulude, maailmalõpu ja evolutsiooni kohta. Rääkisid, et kui kohutav see on, kui räägitakse, et inimene on arenenud loomast - sest inimene ikkagi mõtleb,  ta on loomast parem! Mina ütlesin, et inimesel ei ole vaja üleolekut ning see on naeruväärne end alati paremana näidata. Naine veel küsis, et kas ta vahel võib mulle tuua huvitavaid raamatuid. Ütlesin, et loomulikult võib, ainult et mind Jehoova eriti ei huvita. Ja siis nad lahkusid.

Käisin hiljuti keelekümbluskoolis ning neljanda klassi seinal oli A. Alliksaare tsitaat: "Suur on see, mis põleb end säästmata." Ma jahmusin. Jumal, ma ei ole kindel, kas ma innustaksin lapsi valima seda teed. Enda hävitamine on hirmus, ka suurema eesmärgi nimel. 

uitamisest

Nüüd, järgnevad kaks nädalat, käib kohvikus väike grupp välismaalastest nelipühalasi, kes sõidavad mööda Eestimaad ringi ja otsivad jumalat. Väikese keelebarjääri tõttu ei saanud küsida, kas aint Jehoovat või sobib ka Allah. Aga see selleks. Tahtsin öelda, et eile kohtusin ma oma jumalaga, oma sisemise minaga, kui ma eksisin Toolse looduskaitsealale ära. Padrik, peakõrgused nõgesed, turbasammal olid nagu probleemid elust enesest. Ja nagu metsaski ei suutnud ma leida õiget teed, ei saa ma lootagi, et päris elus oleks lihtsam. Üle tunni seisin ma vastakuti oma minaga ja kõik vastused lebasid mu ees, aga ma ei saanud aru. Seiklusest on alles jäänud sügelevad jalad, sest nõgesed olid kui mõtted, mis rahu ei anna ja tulevad alati ebameeldivamal hetkel tagasi (siis kui on juba lootust väljapääsule).

you had me at hello

Ma joon, sest mul on usku, et alkohol lõhub kõik müürid - et justkui vapper rüütel, kes päästab mind mu enda eest. Aga ma ei ole muud, kui kotitäis kahtlust ning kurbust.

ffiktsioon: surin

Tal oli mu number. Ja ta ei helistanud. Ja mina samuti mitte. Sest... Ma tõesti uskusin, et küll kõiksus ühendab. Nüüd, üheksa kuud hiljem (haa!) näen ma teda jälle. Köögis. Loomas. Vaatan ja olen rahul. Meil ei ole sõnu, õigemini me ei kasuta neid. Ka vahetatud laused on nilbused, mis on krüpteeritud. Ja ma tahan võtta kõike vihjetena, sest mul on vaja uskuda. Samas ma tean, et tegelikult ei juhtu midagi. Et vahetatud silmside on päeva võit. Et juhuslik puudutus on kuu võit. Ta täna naljatas (kui kordki oleks ta tõsine, siiralt alasti): "Näed, ei julge teine mind puudutadagi. Nii õrnalt mudib." Seegi kõik oli spontaanne. Ma otsustasin, et ma ei loe sellest midagi, las olla. Või kui ta rääkis, et me abiellume, lapsendame: et tema saab poisi, mina neegitüdruku, kasvatame nad endale sobivaks, ideaalseks kaaslaseks.

...

Surin. Ka alkholist räägime naljatamisi. Kunagi ei peegeldu tõde. Et ma olen igavesel tõeotsingul, väsinud otsimast, et tunda end korrakski end hästi. Ma tõesti loodan jõuda (kunagi) punkti, kus ma ei häbene olla siiras. Noh, vahel olen kah, aga kogu aeg. Siiras ilma surinata. Olles surinaga ma tantsiksin Temaga kõikjale. Muidu kah, aga tagasihoidlikumalt. Ja mida tema üldse otsib?

...

Ja mida siis teha? Anda kõik, mitte kunagi küsida. Ilma nõudmisteta. Olla tänulik.