teisipäev, 9. juuli 2013

Once on a yellow peice of paper with green lines
he wrote a poem
and he called it "chops"
because that was the name of his dog
and thats what it was all about
his teacher gave him an A
and a gold star
and his mother hung it on the kitchen door
and read it to his aunts.
that was the year Father Tracy
took all the kids to the zoo
and he let them sing on the bus
and his little sister was born
with tiny nails and no hair
and his mother and father kissed alot
and the girl around the corner sent him a
Valentine signed with a row of X's
and he had to ask his father what the X's meant
and his father always tucked him in bed at night
and was always there to do it

once on a piece of white paper with blue lines
he wrote a poem
he called it "Autumn"
because that was the name of the season
and that's what it was all about
and his teacher gave him an A
and asked him to write more clearly
and his mother never hung it on the kithcen door
beause of the new paint
and the kids told him
that Father Tracy smoked cigars
and left butts on the pews
and sometime they would burn holes
that was the year his sister got glasses
with thick lenses and black frames
and the girl around the corner laughed
when he asked her to go see santa claus
and the kids told him why
his mother and father kissed alot
and his father never tucked him in bed at night
and his father got mad
when he cried for him to do it

once on a paper torn from his notebook
he wrote a poem
and he called it "Innocence: A Question"
because that was the question about his girl
and thats what it was all about
and his professor gave him an A
and a strange steady look
and his mother never hung it on the kitchen door
because he never showed her
that was the year Father Tracy died
and he forgot how the end
of the Apostles's Creed went
and he caught his sister
making out on the back porch
and his mother and father never kissed
or even talked
and the girl around the corner
wore too much make up
that made him cough when he kissed her
but he kissed her anyway
becuase it was the thing to do
and at 3 am he tucked himself into bed
his father snoring soundly

that's why on the back of a brown paper bag
he tried another poem
and he called it "Absolutely Nothing"
because that's what it was really all about
and he gave himself an A
and a slash on each damned wrist
and he hung it on the bathroom door
because this time he didnt think
he could reach the kitchen
 
- Stephen Chbosky "The Perks of Being a Wallflower"

Ma ei tea. K. ütles, et ta võttis raamatukogust selle raamatu sõbranna soovitusel. Ta küsis ega ma seda filmi pole näinud. Nii harjumatu tõlge oli eesti keeles, et alguses ütlesin ei. Hiljem sain veast aru. Seejärel vaatasime filmi. Talle vast meeldis, kuigi ta nentis, et "Armugurust" paremat filmi ei leidu. Emotsiooni ajendil lugesin raamatu läbi. 

Minu meelest võtab see luuletus inimeseks olemise ilusti kokku. 

Mul on tunne, et ükskõik, kui väga ma ei püüaks, juhtub see sama ka minuga. Ma juba praegu tunnen, kuidas ma vajun vaikselt oma mulli, tehes oma käitumisega teistele haiget. 

Raamatus mainiti mitmeid kordi, kuidas elust tuleks "osa võtta". Eneseõigustusena pean ütlema, et ilma haiget tegemata ei suuda ma kuidagi tunda end elusana. Tähendab, ma ei tunne, et ma elaks endale, sest mu segatud tänu - ja süütunne takistab mind. 

Esoteerilises kirjanduses ikka on mainitud, et andmine on kõige suurem rõõm ja viis, kuidas jõuda enda heaoluni. Ma ei tunne seda. Järelikult teen ma midagi valesti.

reede, 21. juuni 2013

Tegus päev on olnud. Õde lõpetas põhikooli. Memme vend, minu vanaonu, heitis hinge. Õe üle on hea meel, vanaonu minek mind ei üllatunud. Sest kui keegi enam ei usu tema elujõulisusse ja räägitakse ainult, kui viletsaks ta on jäänud - siis millepärast peaks ta elama? Sama trall käib ka taadi tervise üle.

Peaaegu kõik inimesed, kes lõpetamisel sõna võtsid, puudutasid valikute teemat. Sõnum oli lihtne: on õiged valikud ja valed valikud; ja tähtis on saada aru, milline valik toob rohkem kasu. Kuna ma sain just täna teada vanaonu lahkumisest, siis kuidagi vägisi tuli meelde väidetavad kuulujutud tema kohta. Nimelt, nõukogude ajal oli too arvatavasti teinud koostöödvõõrvõimuga, mis aitas tal palju reisida. Isiklikkus plaanis igati õiged valikud ju. Mõnel muul tasandil on käitumisviis küsitav.

Nõme. Elu koosneks justkui võrrandist. Ja kui üks arv on vale, on ka võrrand vale. Mul ei ole mingit õigust õele õpetada, kuidas elada. Aga ma loodan, et ta peab rohkem lugu protsessist kui tulemusest. Ei ole mõtet ju kannatada 9 või 3 aastat koolis ning seejärel kulutada palju-palju raha ja teha tähtsat nägu.

neljapäev, 20. juuni 2013

Tegin lõpparve vanaga ehk lammutasin kohvikut, kus ma kaks viimast suve töötasin. Ümisesin erinevaid lauluviise, mis meelde tulid ning tarbisin suurtes kogustes kohvi ja Red Bulli. Kasutasin ebatõhusaid ja ohtlike töövõtteid, mõeldes, et ma jumala eest taati ei teeks. Mul ei olnud midagi karta, sest aina enam süvenes tunne, et see kõik on illusioon. Lubasin endale fantaseeringuid, mille pärast mul oli hiljem häbi. Ütlesin endale, et see on ka minu jaoks uus madalkoht. Siis aitas. Keskendusin hingamisele, jätsin mõtted unarusse.

Ja siis tegin veel muid asju. Ma küll mõtlesin, et tagantjärele võiksin teha vigade parandust, korrigeerida öeldut - aga ei. Probleem seisneb ikkagi selles, et välja öeldu on tihtilugu toores ning selle toore koorma alla mattub ka oluline. Kurb.

Ausalt, ma tahan olla. Avatum. Siiram. Ja nii edasi.

teisipäev, 18. juuni 2013

"Sellist toidu sa kodus küll ei saa!"

Nii poolteist nädalat tagasi tõmbasin kotist ruunikivi, mis ütles, et ma pean leppima ning õppima vahet tegema asjadel, mida ma muuta saan ja mida ei saa. Ise mõtlesin, et ehk räägib see kivi mu ettevõtmistest ja järjekindlusest. Järgmisel päeval, kui ma olin just alustanud neli päeva kestvat taimede ja putukate korjamistralli, selgus, et taat oli torusiili joonud.

Nimelt oli memmel probrleem: ei saa kuidagi torusiililipudelilt korki pealt. Mulle oli ta unustanud rääkimast, seega alguses proovisid kätt mu õed. Halveneva mäluga taadil aga tekkis kinnisidee - kork tuleb lahti saada. Oli teine päris kaua pusinud, kuni kork tuligi lahti. Ainult et selleks ajaks oli tal meelest läinud, mida ta õigupoolest avas ja tal tekkis kindel plaan hakata avatud pudelit jooma. Esimene lonks kõrvetas juba suu väljast ja seest ära. Ei jäänud muud üle, kui karjuda, ahmida sisse palju vett, kõrvale ka toiduõli, jälle palju vett ja lihtsalt oodata kiirabi.

Nädala esimesel poolel mõtlesin ma palju leppimisele. Ma olen ikka võidelnud mõttega, et mu vanavanemad jäävad vanemaks, kaotades vaikselt jõudu. Mind aga ei üllatunud see, et ta torusiili jõi, sest selline tegevus läks justkui mustrisse(tema poegki (minu isa) on teinud saranaseid põhjendamatuid tegusid). 

Memmel oli aga raskem leppida olukorraga. Tegi teine omale etteheiteid, rääkides ikka uuesti ja uuesti, et "kui ma ei oleks korraks välja läinud, siis vanamees poleks selle lollusega hakkama saanud". Tema muretsemine, mitteleppimine olukorraga, lõi ka tema tervisele põntsu, tõstes vererõhu üle 200. Mida tema tegi? Neelas pihutäie tablette ja muretses edasi. Kurtis, kuidas tervis on halb, ja neelas veel tablette. 

Kui olukord oli juba stabiiline, muretses memm ikka edasi. Tema nägi lahusolekus suurt probleemi, kuigi koosolles nääklevad nad pidevalt. Ta oleks võinud võtta seda kogemust kui puhkust. Tundub, et taat küll puhkas, sest koju jõudes oli teine päris terav. See on kummaline, sest kui ma tal haiglas külas käisin, siis iga minuti järel tundsin, kuidas ma kaotan seal energiat. Memm paari külastuse järel tõdes, et "vanamees on jäänud veel viletsemaks". Mulle ja N.-le tundus, et teine ikka sama nagu enne, võib-olla aint veidi uimane. 

Kui H. küsis, mis mul suvel plaanis on, ütlesin, et vähem eneserebestamist, rohkem aidata memme-taati. Tema aga ütles, et ei tohi unustada ka oma elu. Seda ütles mulle peaaegu 50-aastane mees. Ja eks ta tõsi ole. Ma ei saa võtta neilt valu, puhastada nende artereid, taastada kõrvakuulmist või mälu. Ma saan aga aidata neid igapäevatöödes, et neil oleks vähe mõnusam, vähem muret. Miks? Sest nad on terve mu elu vältel mu kõrval seisnud.

pühapäev, 28. aprill 2013

Peab nentima, nagu nentis mu kursaõde, et mul on kriis. Ma arvasin, et ma olen selle ületanud, olles jälle lugenud Oshot ja Tollet. Ma tõesti tundsin siirast rõõmu oma erinevatest toimingutest. Nüüd aga vaevlen ma väheneva teotahte all (mulle ei meeldi see m-tähega sõna, seepärast kasutan teotahet). Tegelikult peaksin ma valmis kirjutama äriplaani, mille tegemise olen ma edasi lükkanud, kas sügisesse või kevadesse. Lihtsalt ei ole tunnet ega tahtmist luua plaani, mis mind otseselt ei puuduta. Üks plaan tegelikult oli seoses õppemängudega, aga see ettevalmistusprotsess ei tundunud õige.
 
Eks võib öelda, et ma olen loll, kui ma lähtun põhimõttest, et teen vaid seda, mida naudin. Ja kui ma ei tee midagi, siis naudin ka seda ilma kahetsuseta. Ikka ma küsin endalt, et kui mulle käib millegi tegemine vastu, siis miks ma ikkagi jätkan? Ainsaks põhjenduseks oskan ma tuua oma vanaisa ütlust, mida talle meeldib korrata: kõik, mida oled ettevõtnud, viia ka võidukalt lõpuni. 

Ma rääkisin oma kursaõele allika otsimise fenomenist, mis tuli välja juba "Ekke Mooris": võid toda otsida nii kaugelt kui tahes, aga ta on olnud alati seal, mis tundus kohana, kus ei saaks mingil juhul olla allikat, rääkimata kas või ojast. Et olla rõõmus oma allika üle, ma hoopis reostan, teotan ja eitan selle olemasolu. 

Aga on tore, et mul on jälle üks erialane loeng, mis ei puuduta teemasid nagu majandus või Euroopa liit. Sellega seoses olen ma muljetanud praktikast. Alati tuleb jutuks distsipliin. Mul oli küll distsipliiniga kõik korras (mida kinnitasid ka kõrvalolijad), mis on kummaline, sest minul on see minimaalne. Tõsi, see oleneb, kas üldse elus on vaja midagi või kedagi, mis hoiaks kontrolli all, või piisab ka kulgemisest, reageerimaks vastavalt vajadusele. 

Tagantjärele vaadates tundub, mis on mõjutatatud ka Tolle raamatust, et distsipliini esimeseks eelduseks on see, et ma pean ise 100% kohal olema. 45 minuti jooksul ei olnud peas muid mõtteid. Neil hetkedel tahtsin ma olla kohal. Praegu aga jagan ma oma tähelepanu kõigele ja eimillelegi - nii on lihtsalt kergem.