hugh laurie ühes intervjuus mainis, et kui ta sõitis autoga ning ta ümber autod plahvatasid ja tema ainus emotsioon, mis ta tundis, oli igavus, sai ta aru, et tal on depressioon. see tuli mulle täna meelde, kui ma vaatasin õues, kuidas natuke kaugemalt tuli musta suitsu ning õde tegi sel ajal mustmiljon erinevat nägu, kui ma ei tundnud midagi.

kui aus olla, siis ainuke eristatav emotsioon on hirm. ja ta tuleb ikka tagasi. põhjendamatu hirm. ja ma tunnen, kuidas mu suur plaan terve suvi fiestat pidada kaob iga päevaga, sest ma ei suuda oma puuduseid muuta vooruseks.

veel ma suudan ainult teha mingit loomalikku häält, sest sõnad on muutunud minu jaoks peaaegu kasutuks. tähendab, ma ei oska enam sõnadega kirjeldada tundeid (mitte et ma varem oleks osanud). ja muu, mis on kirjeldatav, sellest ei tea ma peaaegu üldse midagi. nagu ma oma kursaõele ütlesin: "sa imestaksid, kui paljudest asjadest ma tegelikult ei tea". aga see on olnud alati minu jaoks väljapääs - sest ületades kartuse teadmatusest... saab kõik korda. jah, kõik saab korda.

see on karma. valem on lihtne: oled/teed/mõtled hea(d), saad vastu head. põhimõtteliselt nagu jõulud, aga et kingitust saada, peab laps olema kogu aeg hea, mitte tegema head nägu enne jõule. 

ja minu arusaam karmast: kannatad selle kõige laiemas tähenduses ning iga kannatuse tsükli vahel on midagi head, millest kohe ei tahakski lahti lasta, aga uus kannatus trügib vahele (mul kohvikus vahel sama lugu klientidega) ning kordub sama rituaal. uuesti ja uuesti. 

on atributsiooniteooria, mille kohaselt inimene proovib leida põhjust, miks mingi asi just nii juhtus ("nägin teda täna, sest magasin sisse").

tegelikult on see üks keeruline valem, sest üks tegu võib mõjutada alles paarikümne käigu pärast. ja vahel ei piisa ainult sellest, et üks inimene teeb "õigeid" käike, vaid üldiselt on ka teine pool, kelle käikude valik mõjutab esimese inimese valikuid sama palju nagu esimene inimene mõjutab seda teist poolt. bioloogias kutsutakse seda kommensialismiks, konkurentsiks, sümbioosiks ja nii edasi.

jep. heal lapsel mitu nime.

m.-ga meenutasime, et millised need kõige paremad joomingud kooliajal olid. ja vaieldamatud lemmikud olid need, mida väiksemad me olime, kui puudus veel kogemus, piiride kompimine, spontaaansus (uskumatu, sest mida alaealisem olid, seda keerulisem oli jooki kätte saada - said suuremaks, kasvasid ka sõprad ning sõprade sõbrad ja elus oli üks probleem vähem).

ja me üllatusime, sest me polnud ammu niisama õues käinud, alati oleme mingi hetk promillid kerre läkitanud, aga saad vanemaks, muutud täpsemaks ning kui kassasse täpselt kell kümme jõuad, ei olegi muud teha, kui meenutada.

kui ma pühapäeva hommikul istusin kohvikus, rüübates vett, sest mu organism ei talunud pärast 18 tunnist tööpäeva midagi muud, tabas mind põhjendamata hirm, nähes inimesi, kes kell kaheksa juba liikusid kuhugi. see sama hirm tabas mind selle sama päeva öösel, kui ma oma unenäos tegin oma tuletõrjujatest sõpradega pannkooke, proovides määrida pintsliga pannkookide peale nii hoolikalt ja nii palju õlut kui võimalik. aga ma tundsin, et see kõik käib mulle üle jõu.

tahes-tahtmata, istudes hommikul kell kaheksa kohvikus, mõtlesin, kui ennast salgav ma olen, sest mu heaolu ei ole mind eriti kunagi huvitanud. täna ma sain aga aru, et ma olen kohe nii ennast salgav, et pole probleemi alluda soovidele, mis  töötavad minu vastu. 

ja tarkuseterad on järgmised:

soovides üht ja ainult üht, saad vastupidise tulemuse.

sellistes olukordades tajud irooniat, kui sa ei saa minna vanaema sünnipäevale, kuigi sa tahaks, aga kes ka ise korduvalt on rõhutanud raha tähtsust. ja kes nüüd peaks naerma?

ma kirjutasin kunagi luuletuse, kasutades metafoorina majakat, et kirjeldada oma olukorda. ja ma ei tea, kas ma paar aastat tagasi mõtlesin, et kuidas minult ikkagi loodetakse võimatut. kuid täna tuli see luuletus mulle jälle meelde, kui ma haltuura käigus olin teeninud šokolaadi, pügades vanaema naabri heki ära. uskumatu, kuidas üks šokolaad tekitab  'sa anna, ma võtan' tunde. mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem ma olen hakanud jagama oma õdedega. samas, mida vanemaks ma saan, seda rohkem jääb mul tunne, et see kõik on kuidagi ühepoolne või väga proportsioonitest väljas. näiteks, ma jagan vennalikult oma šokolaadi viieks (ilma et ma tegelikult ootasksin vastuteenet, kuid ma alati loodan, et see žest õpetab jagamist, hoolimist teiste vastu), saan mina neilt, kui neil peaks šokolaadi olema, ühe tüki või vabanduse, et seda on liiga vähe või see on liiga hea, et jagada. ja šokolaadijuhtumi muster kandub ka teistesse olukordadesse. tõsi ta on, et kui perest rääkida, siis ei ole kunagi jutt võrdsusest, vaid perekonnaliikmete vajadustest (ja ikka on on nii, et mõnel on rohkem vajadusi kui teisel). või nagu vonnegut ütles: eks ta ole.

mu vanaisa on 76-aastane ning talt oodatakse ikka imetegusid - ja kuna ta ootustele ei vasta, siis on kõik, mäng läbi. ta on maha kantud ning nüüd ainult kuuleb, kuidas ta midagi ei jaksa ega mäleta. öeldakse veel, et mida sa ikka räägid, tal läheb meelest. aga samal ajal memm ootab (haiglast) armastust oma lastelt, lastelastelt ja lastelastelastelt. ning nüüd olen mina nõutud, kuna tema jaoks hoolivus on see, kui käiakse pidevalt külas või helistatakse. kuid mul ei ole tavaliselt midagi öelda ning ma hoolin isegi siis, kui ma pole nädalat nendega rääkinud. tema aga tõlgendab seda nii: ei hooli. ja kui ma tahaksin minna kuhugi kaugemale, kuulaksin ma juttu, kuidas minagi jätan nad maha ning neid tuleks matta prügimäele, sest surnuaedadest saavad üks kord niikuinii prügimäed.