ma jätsin alkoholi ning võtsin kohvi. ma mõtlesin, et "hei, tanel, persse see eufooria, aga kui ma peaksin tundma pidevat väsimust ja oma morni olemust, siis ma enam ei jaksaks." ja see on siis minu lahendus. need on need tungid, millest ma üks päev tööl m.-le rääkisin: et ma võin teha midagi ja arvata, et see ongi see, mida ma tunda tahan, aga tegelikult on hoopis midagi muud.

ja kui ma seal riiulite vahel raamatuid budismist võtsin ning keegi oleks tulnud küsima, et "hei, noormees, miks sa just need raamatud valisid?" oleks mul olnud ideaalne vastus: "sest ma olen väsinud."

sellegipoolest ma ei muudaks midagi. või nagu ma m.-le ütlesin, et ainuke põhjus, miks ma suudan seda tööd veel teha, on puhas masohhism. või nagu m. märkis, et kui ma olen paar päeva puhanud, olen ma kuidagi väsinud ja depressiivne, aga mida kauem ma tööl olen olnud, seda rõõmsamaks ma muutun. samas, ma tunnen, et see töö hävitab mind. aga see on juba iseloomuviga...

ja ma sain aru, olles joonud poolteist liitrit long drinki ning imedes mokatubakat, et ma olen üksik. sest mul ei ole midagi, mõtlesin ma, ainult see tunne, et ma võiksin kõike teha, aga need olid ained, mis minu eest rääkisid. lihtlabaselt öeldes, ma tahtsin tunda reaalseid emotsioone, kui midagi üldse tundma peab. ja sel hetkel tabas mind valgustus, mitte küll saan-aru-ja-olen-rahul-valgustus, vaid pole-mingisugust-pääsu-valgustus. vaatasin neid kehasid, kes paistsid olevat rahul, et nad on oma kehas tekitanud erinevaid keemilisi reaktsioone, et tunda end hästi, ning ainult täna mitte mõtlemast, et on probleeme.

ja mida kauem ma teen seda tööd, seda rohkem ma tunnen, kuidas ma ei taha saada õpetajaks, kuidas ma ei taha õpetada. mitte et ma tahaks olla nüüd klienditeenindaja või omada kohvikut, sest ma olen saanud ühest aru: sa võid anda endast kõike, aga see ei sobi, ei kõlba kuhugi. nii ma mõtlesin. aga kui ma nägin oma kuueaastast sugulast, kes oli täis siirast elujõudu, elades keskkonnas, mida ma põlastan ja millest ma ei saa aru, mõtlesin,  et persse küll, kui mitte enda pärast, siis nende laste pärast, kes on kurat teab kus.

ma võin teha kõike, mida ma saan teha, aga alati on keegi kusagil suurem ja tugevam. keegi, kel on rohkem mõjuvõimu. ning keegi, kes arvab, et oma mõjuvõimu tulebki kasutada nii nagu ta seda kasutab, tappes tasapisi ennast ja teisi. kuid nende vaatenurgast on kõik teine: see, kuidas nemad elavad, see on elu - muu on lihtsalt puhas pask. tahtes panustada kõik, mis mul on, ei kõlba, sest see pole elu. see ei ole see väikese küla või linna elu, mida elatakse. ja mulle meenus, et mu isa on näidanud mulle peamiselt elu pahupoolt. milline isa teeks seda oma lapsele, mõtlesin ma.

öeldakse, et ühe ukse sulgedes avaneb teine. kuid mis siis kui ei taheta ust sulgeda, kui see uks on suur ja mädanenud ning see ei lähe kuidagi kinni? tähendab, sellest rikkist uksest tuleb sisse tonnides alkoholi ja inimesi, kellega neid tonne jagada, samal ajal vaadates, et küll on see üks suur ja tugev uks, et kohe terve elu mahub sealt sisse. aga mõned uksed on trikiga - saad küll sisse, aga enam välja ei saa, kui just ei tea nippi, mis jõu või nurga alt uksele läheneda.

inimesed räägivad, et kui neile oleks öeldud mingid aastad tagasi, et nad teevad seda või toda, siis nad naeraks tolle inimese mõtteavalduse peale või oleks lihtsalt skeptilised. ma ei tea, minul küll selliseid emotsioone pole. kui keegi räägib, milliseks ma tulevikus saan või mis juhtuma hakkab, siis mu esimene reaktsioon on alati see, et "räägi veel!"

ma olen kohanud täpselt seda sama raamatutes ja filmides, kus peategelaseks on noormes (üldjuhul alati mingi eksistentsiaalse probleemiga) ning tal on noorem õde, kes mõistab teda (ja on talle muidu toeks). ja noorem õde ei tähenda kunagi seda, et ta oleks noorem 2-3 aastat, vaid pigem 7-9 aastat. 

ja ma usun, et nagu nende peategelastegi väheseid soove oli, et nende õel läheks hästi, siis peaksin minu soov kolm korda suurem olema. 

või noh..

"ma ei saa aru, miks sa mulle juua ostsid?"

"sul läheb ju juua vaja?"

"ja aga sa ei ole ju mitte kunagi midagi sellist teinud."

"ma ju võin selle joogi ära ka võtta, kui see sind nii väga häirib."

"ei. ära seda nüüd küll tee."

...

vahel läheb aega, et leida parim moodus, et olla toeks. 

"see on vähim, mida ma teha sain" - klišee. jep.

hugh laurie ühes intervjuus mainis, et kui ta sõitis autoga ning ta ümber autod plahvatasid ja tema ainus emotsioon, mis ta tundis, oli igavus, sai ta aru, et tal on depressioon. see tuli mulle täna meelde, kui ma vaatasin õues, kuidas natuke kaugemalt tuli musta suitsu ning õde tegi sel ajal mustmiljon erinevat nägu, kui ma ei tundnud midagi.

kui aus olla, siis ainuke eristatav emotsioon on hirm. ja ta tuleb ikka tagasi. põhjendamatu hirm. ja ma tunnen, kuidas mu suur plaan terve suvi fiestat pidada kaob iga päevaga, sest ma ei suuda oma puuduseid muuta vooruseks.

veel ma suudan ainult teha mingit loomalikku häält, sest sõnad on muutunud minu jaoks peaaegu kasutuks. tähendab, ma ei oska enam sõnadega kirjeldada tundeid (mitte et ma varem oleks osanud). ja muu, mis on kirjeldatav, sellest ei tea ma peaaegu üldse midagi. nagu ma oma kursaõele ütlesin: "sa imestaksid, kui paljudest asjadest ma tegelikult ei tea". aga see on olnud alati minu jaoks väljapääs - sest ületades kartuse teadmatusest... saab kõik korda. jah, kõik saab korda.