nad panid mind maad armastama. mitte küll sellega, kui iga natukese aja tagant nad kinnitasid kui ühest suust, et maal on hea elada. või kui vihma hakkas sadama, kinnitati mulle, et see on maal elamise üks võludest. ning vihje, kuidas ma peaksin autojuhilubasid tegema hakkama, saades aru, et tegelikult nad ei räägi minu heaolust, vaid suuremast plaanist - leida inimene (lähisugulane?), kes oleks valmis nende elutööd jätkama. aga ei. mulle mõjus kotist võetud viimane tomat, mille maitsest ma tundsin tonnide viisi lootust. ja kui mu maa oleks sel hetkel olnud käe ulatuses, oleks ma sinna jäänud. aga ei olnud. olin hoopis suures kivimürakas, mida kutsutakse korterelamuks ning peale seda ampsu ma teadsin, et kui see tomat on mu kurgust alla läinud, ei ole mu majapidamises midagi nii värsket, mis meenutaks aastaaega, kus toiduaineid saab ka mujalt kui poest. oeh jah.

saatsime k. lennujaama. pikka juttu polnud. tegime tola ja jätsime ta sinna. sellest hetkest on möödas juba viis tundi. nüüdseks on ta  vene föderatsiooni mure. ta on keset talupojakultuuri, ning mul pole põhjust muretsemiseks ega igatsemiseks. sest k. on osa kaosest. k. on igati loogiline ja mõistetav, nimelt tema seaduspärasus seisneb selles, et seal pole seaduspärasust. vähemalt mitte sellist seaduspärasust nagu koolis õpetatakse. ning oh rõõmu, ta on võtnud enda ning minnud, sest "see tundus õige" ja "see on üks unistustest". ainus, mida nüüd teha, ning öeldes seda nii lihtsustatult kui võimalik, on olla ilus. jep.

tule ma kallistan sind

ma nägin last, kellel oli kümne lapse elujõud. ja sellegipoolest oli koheselt arusaadav, et meditsiin  on ta haigeks kuulutanud. minu maailmas oli ta aga lootusetõrvik. lootusetõrvik, kes sõi jõi jäätist kolme lapse eest ning kes nii usinalt pistis pea külmikusse, kui ma talle jäätist kaussi panin. ja see lootustõrvik tuli siis, kui M. tööpäev hakkas lõppema ja teadsin mina ja teadis ka M. , et nüüd on üks peatükk läbi. ei olnud nuttu ega naeru, oli rahu. oli lihtsaid sõnu ja ilusaid sõnu. ja siis ta läkski. aga see väike lootusetõrvik istus oma ema ja ta sõbrannaga lauas ja nõudis uusi jäätisepalle. ning siis läksid ka nemad.

ma jätsin alkoholi ning võtsin kohvi. ma mõtlesin, et "hei, tanel, persse see eufooria, aga kui ma peaksin tundma pidevat väsimust ja oma morni olemust, siis ma enam ei jaksaks." ja see on siis minu lahendus. need on need tungid, millest ma üks päev tööl m.-le rääkisin: et ma võin teha midagi ja arvata, et see ongi see, mida ma tunda tahan, aga tegelikult on hoopis midagi muud.

ja kui ma seal riiulite vahel raamatuid budismist võtsin ning keegi oleks tulnud küsima, et "hei, noormees, miks sa just need raamatud valisid?" oleks mul olnud ideaalne vastus: "sest ma olen väsinud."

sellegipoolest ma ei muudaks midagi. või nagu ma m.-le ütlesin, et ainuke põhjus, miks ma suudan seda tööd veel teha, on puhas masohhism. või nagu m. märkis, et kui ma olen paar päeva puhanud, olen ma kuidagi väsinud ja depressiivne, aga mida kauem ma tööl olen olnud, seda rõõmsamaks ma muutun. samas, ma tunnen, et see töö hävitab mind. aga see on juba iseloomuviga...

ja ma sain aru, olles joonud poolteist liitrit long drinki ning imedes mokatubakat, et ma olen üksik. sest mul ei ole midagi, mõtlesin ma, ainult see tunne, et ma võiksin kõike teha, aga need olid ained, mis minu eest rääkisid. lihtlabaselt öeldes, ma tahtsin tunda reaalseid emotsioone, kui midagi üldse tundma peab. ja sel hetkel tabas mind valgustus, mitte küll saan-aru-ja-olen-rahul-valgustus, vaid pole-mingisugust-pääsu-valgustus. vaatasin neid kehasid, kes paistsid olevat rahul, et nad on oma kehas tekitanud erinevaid keemilisi reaktsioone, et tunda end hästi, ning ainult täna mitte mõtlemast, et on probleeme.

ja mida kauem ma teen seda tööd, seda rohkem ma tunnen, kuidas ma ei taha saada õpetajaks, kuidas ma ei taha õpetada. mitte et ma tahaks olla nüüd klienditeenindaja või omada kohvikut, sest ma olen saanud ühest aru: sa võid anda endast kõike, aga see ei sobi, ei kõlba kuhugi. nii ma mõtlesin. aga kui ma nägin oma kuueaastast sugulast, kes oli täis siirast elujõudu, elades keskkonnas, mida ma põlastan ja millest ma ei saa aru, mõtlesin,  et persse küll, kui mitte enda pärast, siis nende laste pärast, kes on kurat teab kus.

ma võin teha kõike, mida ma saan teha, aga alati on keegi kusagil suurem ja tugevam. keegi, kel on rohkem mõjuvõimu. ning keegi, kes arvab, et oma mõjuvõimu tulebki kasutada nii nagu ta seda kasutab, tappes tasapisi ennast ja teisi. kuid nende vaatenurgast on kõik teine: see, kuidas nemad elavad, see on elu - muu on lihtsalt puhas pask. tahtes panustada kõik, mis mul on, ei kõlba, sest see pole elu. see ei ole see väikese küla või linna elu, mida elatakse. ja mulle meenus, et mu isa on näidanud mulle peamiselt elu pahupoolt. milline isa teeks seda oma lapsele, mõtlesin ma.

öeldakse, et ühe ukse sulgedes avaneb teine. kuid mis siis kui ei taheta ust sulgeda, kui see uks on suur ja mädanenud ning see ei lähe kuidagi kinni? tähendab, sellest rikkist uksest tuleb sisse tonnides alkoholi ja inimesi, kellega neid tonne jagada, samal ajal vaadates, et küll on see üks suur ja tugev uks, et kohe terve elu mahub sealt sisse. aga mõned uksed on trikiga - saad küll sisse, aga enam välja ei saa, kui just ei tea nippi, mis jõu või nurga alt uksele läheneda.