ma tahaks kordades rohkem lugeda erinevaid religioosseid tekste, sest mul on tunne, et kui ma ka sealt ei leia omale sobivat tõde, ei leia ma seda kusagilt. tõe all mõtlen ma tuge, mis hoiaks mind üleval ka siis, kui ma olen silmnähtavalt väsinud ja alla andmas. tõde, mis suudaks võidelda teiste tõdedega, mida surutakse kas meelega või alateadlikult pähe. sest isegi kui ma tean, et teise tõde, näiteks rahast, ei sobi minu minapildiga (või teiste tõdedega - jah, ma otsin oma tõdedele head juhti), tekitab see minus emotsioone või käitumist, mida ma ei suuda kontrollida.
mu vanaema räägib alati rahast: kuidas seda on ikkagi nii vähe ja targem on teha asju, mis üldse mingeid ressursse ei nõuaks. ja kui ma nüüd töötan, teen tööd, mida ma poleks iial teinud, sest fuhh... inimesed ikkagi ju! aga mulle meeldib, see on osa fiestast ja suuremast plaanist. samas, kõige toreda juures on mu pähe istutatud mitukümmend tõde rahast ning tahes-tahtmata ma kaotan end seal mõtete vahel, mõeldes, et huvitav, kui palju ma ikkagi raha saan, kas ma ikkagi teen õigesti. ja loomulikult ma tean, et ma teen õigesti, aga nii nagu mina arvan, et mul on õigus, on igalpool teisi, kes ka arvavad, et neil on õigus.
mu lapsepõlvesõber, lõpetades gümnaasiumi, surus kuidagi agressiivselt (see võis ainult mulle nii tunduda) peale mõtet, et me oleksime suurepärased korterikaaslased - et saaks pidu ja möllu. öeldes ka talle, et kuigi me oleme olnud pikalt sõbrad (ja mis siis, et hooti, sest vahel ei kuule me üksteisest kuid), oleme me erinevad. ja meie erinevus peitub tõdedes. tema tõde elust kui kohast, kus on kiired autod, naised, kelle esmaseks ülesandeks on meestele naudinguid pakkuda; rahast kui ainuvõimalikust vahendist tunda midagi, mida nimetatakse naudinguks. ja siis oli minu tõde.
aga mida ma kardan? olles poliitiliselt korrektne ütlesin, et juuli keskel räägime sellest. aga ikkagi, on minu maailm ja on tema maailm ning see oleks surutud 49 ruutmeetri peale. kumb meist domineeriks? kumb jääks alla?
