teisipäev, 21. oktoober 2014

On nüüd mitu võimalust:
1) kõik, mida ma olen püüdnud rajada (st õppida), laguneb koost.
2) mu pingutustest sünnib hoone - kas onn, kahekorruseline maja, pilvelõhkuja vms. Kõik ja samas mitte midagi on võimalik.

Mitu tõsiasja:
1) ma ei ole suutnud realiseerida oma mõtteid ja eesmärke.
2) minus on liialt vähe raevu.
3) raha on mind viimasel ajal palju mõjutanud - teenimine, kulutamine, säästmine, investeerimine.
4) ma olen oma isa poeg.

kolmapäev, 23. juuli 2014

Kunagi tundusid suvised maal olekud suure karistusena - sest elu oli ju mujal? Metsad, kruusateed, põllud, kartulimardikad, järved, (tigedana tunduvad) (vana)vanavanemad ei kuulunud mu suurde vallutamisplaani. Nüüd olen ma valmis minema sinna igal ajal, sest ma tunnen end vähem võõrana, ilmselt looduse tõttu. Samas väiksemana oli seal kergem olla, sest käsklused olid selged ja teostatavad, sulle ei räägitud suurte inimeste probleemidest ning sinu usalduskrediit oli väiksem, mis võimaldas tunda end vabamana. Nüüd on aga käsuliinid ülimalt keerulised ja algusest peale on tunne, et selle teostus on võimatu - 

Vanaema: "Ära nüüd solvu, kui ma seda ütlen... Aga sa oled aeglane. Eriti nüüd, kui sul sõjavägi silme ees terendab..."
Mina: "Jah, aga ma..." Alguses pea iga lause tagant proovisin ma sekkuda. Sain aru, et tuleb lihtsalt kuulata, vaadata talle mõistva pilguga silma ja mitte mingil juhul midagi vastata.

Vanaema sõnum mulle oli lihtne - ma pean kohanema. Me ei rääkinud sel teemal, kui palju olen ma aastatega kohanenud, või et ma teengi kohati mõnda asja aeglaselt, et nautida protsessi, mitte lõpptulemust. 

Me ei rääkinud üldse.

esmaspäev, 21. juuli 2014

Viimasel ajal on mul peale tulnud nö kirjutamistuhinad, mis avalduvad selles, et ma tahan inimestele kirju kirjutada. Olgu, pärast esimest kirja mõistsin, et tegemist ei ole aruka ideega, sest samal päeval, mil kirja saatsin, sain kutse koosistumisele, kus inimesed istusid diivanil, näksisid head ja paremat, vaatasid vaheldumisi väikest kakerdavat last ja televiisorit, ning aeg-ajalt ütlesid asju, millele ei osanud ma midagi vastu öelda. See oli stiimul, mis sundis mind üle minema passiivselt elusuunitluselt aktiivsele suunitlusele, või mida iganes. Ma kartsin / kardan, et ma ei suuda midagi realiseerida, tunnetada, ja mul oli vaja jumal teab mida, mis tõestaks vastupidist. Sellest kirja kirjutamisest õppisin ma, et kirju ei tasu kirjutada, sest isegi, kui ma pühendan ühe pika lõigu, et seletada kui aus kiri see ikkagist on, pole see muud, kui kodeeritud ütlemata jätmised. (Olgu, õele kirjutasin ka, aga see oli vähem kalkuleeritud, pigem toores, vanamoodne paberkiri, 7-8 minutit ja valmis.)

Igatahes, ma loen jälle Tollet, ja ma olen proovinud jälgida oma mõtteid, et saada teadlikuks muutuda, ja ma avastasin, et ma olen alati kaitsepositsioonis, genereerimas põhjendusi / vabandusi oma peas, mille ma lõpuks realiseerin, kas suulisteks ettekannetes, kirjadeks või muuks selliseks. Sest ma tunnen end ohustatuna. Täna, kui ma oma vanaema juurde kõndisin, jälgisin ma oma agressiivsust, kui mu mõttesse ilmus situatsioon, kus ma kohtun oma sugulastega. Ja see oli omamoodi vabastav - jalutada, pea tühi mõtetest, ja seista silmitsi vihaga. Sest viivuks ei olnud ma oma mõtete ori.