On nüüd mitu võimalust:
1) kõik, mida ma olen püüdnud rajada (st õppida), laguneb koost.
2) mu pingutustest sünnib hoone - kas onn, kahekorruseline maja, pilvelõhkuja vms. Kõik ja samas mitte midagi on võimalik.

Mitu tõsiasja:
1) ma ei ole suutnud realiseerida oma mõtteid ja eesmärke.
2) minus on liialt vähe raevu.
3) raha on mind viimasel ajal palju mõjutanud - teenimine, kulutamine, säästmine, investeerimine.
4) ma olen oma isa poeg.

Kunagi tundusid suvised maal olekud suure karistusena - sest elu oli ju mujal? Metsad, kruusateed, põllud, kartulimardikad, järved, (tigedana tunduvad) (vana)vanavanemad ei kuulunud mu suurde vallutamisplaani. Nüüd olen ma valmis minema sinna igal ajal, sest ma tunnen end vähem võõrana, ilmselt looduse tõttu. Samas väiksemana oli seal kergem olla, sest käsklused olid selged ja teostatavad, sulle ei räägitud suurte inimeste probleemidest ning sinu usalduskrediit oli väiksem, mis võimaldas tunda end vabamana. Nüüd on aga käsuliinid ülimalt keerulised ja algusest peale on tunne, et selle teostus on võimatu - 

Vanaema: "Ära nüüd solvu, kui ma seda ütlen... Aga sa oled aeglane. Eriti nüüd, kui sul sõjavägi silme ees terendab..."

Mina: "Jah, aga ma..." Alguses pea iga lause tagant proovisin ma sekkuda. Sain aru, et tuleb lihtsalt kuulata, vaadata talle mõistva pilguga silma ja mitte mingil juhul midagi vastata.

Vanaema sõnum mulle oli lihtne - ma pean kohanema. Me ei rääkinud sel teemal, kui palju olen ma aastatega kohanenud, või et ma teengi kohati mõnda asja aeglaselt, et nautida protsessi, mitte lõpptulemust. 

Me ei rääkinud üldse.

Viimasel ajal on mul peale tulnud nö kirjutamistuhinad, mis avalduvad selles, et ma tahan inimestele kirju kirjutada. Olgu, pärast esimest kirja mõistsin, et tegemist ei ole aruka ideega, sest samal päeval, mil kirja saatsin, sain kutse koosistumisele, kus inimesed istusid diivanil, näksisid head ja paremat, vaatasid vaheldumisi väikest kakerdavat last ja televiisorit, ning aeg-ajalt ütlesid asju, millele ei osanud ma midagi vastu öelda. See oli stiimul, mis sundis mind üle minema passiivselt elusuunitluselt aktiivsele suunitlusele, või mida iganes. Ma kartsin / kardan, et ma ei suuda midagi realiseerida, tunnetada, ja mul oli vaja jumal teab mida, mis tõestaks vastupidist. Sellest kirja kirjutamisest õppisin ma, et kirju ei tasu kirjutada, sest isegi, kui ma pühendan ühe pika lõigu, et seletada kui aus kiri see ikkagist on, pole see muud, kui kodeeritud ütlemata jätmised. (Olgu, õele kirjutasin ka, aga see oli vähem kalkuleeritud, pigem toores, vanamoodne paberkiri, 7-8 minutit ja valmis.)

Igatahes, ma loen jälle Tollet, ja ma olen proovinud jälgida oma mõtteid, et saada teadlikuks muutuda, ja ma avastasin, et ma olen alati kaitsepositsioonis, genereerimas põhjendusi / vabandusi oma peas, mille ma lõpuks realiseerin, kas suulisteks ettekannetes, kirjadeks või muuks selliseks. Sest ma tunnen end ohustatuna. Täna, kui ma oma vanaema juurde kõndisin, jälgisin ma oma agressiivsust, kui mu mõttesse ilmus situatsioon, kus ma kohtun oma sugulastega. Ja see oli omamoodi vabastav - jalutada, pea tühi mõtetest, ja seista silmitsi vihaga. Sest viivuks ei olnud ma oma mõtete ori. 

Mind tabas täna räme ninaverejooks, kui ma parajasti ülikooli wc-s käsi kuivatasin. Nii 10 minutit maadlesin sellega, jõudsin juba uuesti loengusse minna, kui see uuesti algas. Läksin siis tagasi end verest puhastama, kui minu kõrval kraanikausi äärde astus üks õppejõud, kes küsis, kas kõik on korras. Vaevalt suutsin jah öelda, kui tema reaktsioon oli: "Kas tõesti?  Või äkki on sul juba silmus poomiseks valmis?"

Once on a yellow peice of paper with green lines

he wrote a poem

and he called it "chops"

because that was the name of his dog

and thats what it was all about

his teacher gave him an A

and a gold star

and his mother hung it on the kitchen door

and read it to his aunts.

that was the year Father Tracy

took all the kids to the zoo

and he let them sing on the bus

and his little sister was born

with tiny nails and no hair

and his mother and father kissed alot

and the girl around the corner sent him a

Valentine signed with a row of X's

and he had to ask his father what the X's meant

and his father always tucked him in bed at night

and was always there to do it

once on a piece of white paper with blue lines

he wrote a poem

he called it "Autumn"

because that was the name of the season

and that's what it was all about

and his teacher gave him an A

and asked him to write more clearly

and his mother never hung it on the kithcen door

beause of the new paint

and the kids told him

that Father Tracy smoked cigars

and left butts on the pews

and sometime they would burn holes

that was the year his sister got glasses

with thick lenses and black frames

and the girl around the corner laughed

when he asked her to go see santa claus

and the kids told him why

his mother and father kissed alot

and his father never tucked him in bed at night

and his father got mad

when he cried for him to do it

once on a paper torn from his notebook

he wrote a poem

and he called it "Innocence: A Question"

because that was the question about his girl

and thats what it was all about

and his professor gave him an A

and a strange steady look

and his mother never hung it on the kitchen door

because he never showed her

that was the year Father Tracy died

and he forgot how the end

of the Apostles's Creed went

and he caught his sister

making out on the back porch

and his mother and father never kissed

or even talked

and the girl around the corner

wore too much make up

that made him cough when he kissed her

but he kissed her anyway

becuase it was the thing to do

and at 3 am he tucked himself into bed

his father snoring soundly

that's why on the back of a brown paper bag

he tried another poem

and he called it "Absolutely Nothing"

because that's what it was really all about

and he gave himself an A

and a slash on each damned wrist

and he hung it on the bathroom door

because this time he didnt think

he could reach the kitchen

 

- Stephen Chbosky "The Perks of Being a Wallflower"

Ma ei tea. K. ütles, et ta võttis raamatukogust selle raamatu sõbranna soovitusel. Ta küsis ega ma seda filmi pole näinud. Nii harjumatu tõlge oli eesti keeles, et alguses ütlesin ei. Hiljem sain veast aru. Seejärel vaatasime filmi. Talle vast meeldis, kuigi ta nentis, et "Armugurust" paremat filmi ei leidu. Emotsiooni ajendil lugesin raamatu läbi. 

Minu meelest võtab see luuletus inimeseks olemise ilusti kokku. 

Mul on tunne, et ükskõik, kui väga ma ei püüaks, juhtub see sama ka minuga. Ma juba praegu tunnen, kuidas ma vajun vaikselt oma mulli, tehes oma käitumisega teistele haiget. 

Raamatus mainiti mitmeid kordi, kuidas elust tuleks "osa võtta". Eneseõigustusena pean ütlema, et ilma haiget tegemata ei suuda ma kuidagi tunda end elusana. Tähendab, ma ei tunne, et ma elaks endale, sest mu segatud tänu - ja süütunne takistab mind. 

Esoteerilises kirjanduses ikka on mainitud, et andmine on kõige suurem rõõm ja viis, kuidas jõuda enda heaoluni. Ma ei tunne seda. Järelikult teen ma midagi valesti.