kursusel, mis noortest naistest pulbitseb, on meeldiv olla. ma naudin igat minutit, kui keegi neist särab, olgu põhjus milline tahes. vaatad ja jälgid, ja endalgi hakkab hea. kõik mõjub positiivselt.

aa, E. käis siin. jõime musta viina pelmeenide, muffinite ja tantsumuusika saatel. ühesõnaga, tore oli, kuigi minu töövõime oli järgmisel päeval nullilähedane (mis seal salata, töövõime on juba mõnda aega olnud nullilähedane, see selleks).

jah, mida aeg öö poole tiksus, seda rohkem ma tahtsin kirjutada. pakkusin E.-le oma suurepäraseid luuleoskusi tüdruku(te)le mulje avaldamiseks, lootes tegelikult kasutada neid ise. aeg liikus, gini pudel oli juba pooltühi, aga ei olnud ühtegi korraliku rida. kõik sõnad uppusid kohe, kui ma neid valjusti lugesin, E. vahel mainimas, et "juba ligemal". kohale ma ei jõudnudki.

aga selle meenutuse keskel mulle meenub, kuidas ma temaga 1. jaanuaril kõndisin mööda tänavat, švipsis nagu ikka, mõteldes, et kui nüüd nendes konkreetsetes akendes põleb tuli, saadan sõnumi või helistan, vahet pole. polnud tuld, kadus soov reageerida.

mul on kombeks leida vihjeid, märke, märkamata pisiasja: regageerides mõtlemata on tulemused kergemad tulema, olgu nad siis kas positiivsed või negatiivsed. igaljuhul kergem kui need mõttemängud.

ma vihkan neid hetki, kui ma kaotan kontrolli ning laastan end nii vaimselt-füüsiliselt viimse piirini. sest minu pikemaajaline eesmärk on ikkagi leida tasakaal. muidugi, ka ilma tasakaaluta elan ma enam-vähem hästi, aga küsimus on alati perspektiivis. kui lühike perspektiiv - loomulikult jah! kui pikem perspektiiv - loomulikult ei!

mind tabab emotsioonide üleküllus, kui ma kuulan eesti poplugude paroodiaid. ma ei tea, miks.

ja ma mõtlen armastusest, mitte küll otse, aga sisemaailm varsti plahvatab, kui ta ei leia väljundit. sellegipoolest ei ütle ma, et "appi! ma vajan armastust". lähenen probleemile (?) teisiti - võtan maailmalt vastu kõk väljakutsed. imelikul kombel, mida rohkem avatust, seda intensiivsem on kurbus.