perse

ma olen sinust joobunud. alati olen. ja ma tahan veel. tähendab, tunda joobumust. sest kui võtta ka see, ei ole midagi. tähendab, siis jääb vaid üks - tühi tunne. ma mäletan esimest joobumist. ei, mitte esimest, aga see oli üks kümnest. igatahes, ma olin valmis kõigeks. mõttetasandil tundus see ideaalne. ja võtta end kokku, et küsida, mida iganes, mis liidaks ka natuke, oli keerulisem. ja pärast küsimist jäi tühi tunne. alati on jäänud. keegi ei vasta. ma ka ei vastaks.

ja üks neist kümnest oli siis, kui me kirjutasime. kõik oli siivutu, aga süda valutas. alati on valutanud. õigemini, rindkere. ja kuidas ei tahaks, ei kao ta kuhugi. valu, ma mõtlen. ka see sai läbi.

teinekord, jälle see üks kümnest, toimus kõik mõttetasandil. sõnad sõnade järel. pilked, mõnitused, et tunda.. mida? tunnet? vahet pole, peaasi, et oleks midagi.

ja nüüd olen ma siin. ma kirjutasin oma kunstiraamatusse, et sel tööl on terapeutline võime, ainult et mul pole A3 ega tindelpenni. sest see on asendustegevus stressisöömisele. loomulikult ka stressijoomisele, aga ega ma seda õppejõule kirjutanud. ja ma teen seda jälle. joon-söön end täis, et mitte mõelda. hävitada, kaotada. aga mitte mingil juhul võita! see oleks juba liig.

Frank Ocean - Novacane

jesus piece

Mu vanaema lapsed, kaks poega ja üks tütar, on nii erinevad, kuigi nende kõigi elusid ühendab traagika. Ja kui nad saavad kokku, kas korraks jõulude paiku või kui nende emake on jõudnud elada järgmise juubelini, ei räägi nad kunagi elust, isiklikust valust, rõõmust... Vaid hoopis toidust.

Neid vaadates ma mõtlen, et kas tõesti juhtub ka see sama minuga. Et kui mina olen vanem ja mu õed on vanemad, siis me ainsaks jututeemaks kujuneb toit. Ausalt öeldes ma olen alati kartnud kaugenemist, sest see on nii loomulik. Noh, praegugi, kui ma aega veedan oma kahe õega, teen ma rohkesti nilbeid nalju, aga see ei ole olnud kunagi eesmärgiks omaette.

Täna olles ümbritsetud oma tädi tütarde perekondadest, olin ma veidi jahmunud, kui täditütar rääkis, et "Näed, poeg läks esimesse klassi, hakkas tegelema karatega, kõht kadus eest, püksid mahtusid jalga." Alati, kui ema hakkas taas pojast rääkima, nägin, et M. ei tahtnud olla jututeemaks. Aga mis sa teed - emad kord on sellised. Igatahes, minu meelest sportlik vorm ei ole lapse puhul kõige tähtsam, vaid see, kas ta on õnnelik seda tehes. Sellest aga nad ei räägi, tähtis on tulemus,

M. rääkis ka hea loo, kuidas neil koolis kellegipoolt jagati esimestele klassidele jõulupakke ning kuidas kõik tormasid, et krabada suurim pakk, lootes leida eest parima kingi. Ja mis siis seal suuremates pakkides oli? Jope, trussikud, särgid. Kõik tähtsad asjad, aga mitte lapsele olulised. Ja M. jäädes viimaseks, sai kõige väiksema paki ning mõned lapsed juba naersid seepärast, kuni nad nägid, mis M. sai. Nimelt, ta pakk sisaldas spinnerid ja baybleide, teisisõnu pakk sisaldas lõbu. Pooled lapsed hakkasid nutma. Tahtsid pakke vahetada. Sõnum on lihtne: tark ei torma. 

14 nädalat

Kooliga on selleks aastaks ühel pool. Uskumatu, millist eneseületust see nõudis. Ei varem ole ma maganud nii vähe ja kirjutanud nii palju teoreetilisi töid, põhjendades alati, mida, kuidas ja miks. Samas ikka leidnud aega enda keha põletamisele, juues koos kursusekaaslastega, klatsides taga teisi naisi, proovides ise jääda sündsuse piiridesse. Ja pärast igat sellist joomist minna järgmisel päeval hommikul kella kaheksaks kooli vaatlema lapsi, proovides märgata kõike seda, mis on valesti.

Reedel olles olnud lummatud pingelangusest, otsustasin, et mitu päeva ei tee ma midagi, lihtsalt söön ja joon ning vaatan seriaale. Täna, kui ma leidsin, et aeg on võtta end kokku, koristada  enne koju minekut korterit, helistasid kella Jehoova tunnistajad. Kui kummaline see oli, sest ma ise nägin välja nagu parm ning nemad ikkagi tahtsid mulle tõde kuulutada. Küsisid jõulude, maailmalõpu ja evolutsiooni kohta. Rääkisid, et kui kohutav see on, kui räägitakse, et inimene on arenenud loomast - sest inimene ikkagi mõtleb,  ta on loomast parem! Mina ütlesin, et inimesel ei ole vaja üleolekut ning see on naeruväärne end alati paremana näidata. Naine veel küsis, et kas ta vahel võib mulle tuua huvitavaid raamatuid. Ütlesin, et loomulikult võib, ainult et mind Jehoova eriti ei huvita. Ja siis nad lahkusid.

Käisin hiljuti keelekümbluskoolis ning neljanda klassi seinal oli A. Alliksaare tsitaat: "Suur on see, mis põleb end säästmata." Ma jahmusin. Jumal, ma ei ole kindel, kas ma innustaksin lapsi valima seda teed. Enda hävitamine on hirmus, ka suurema eesmärgi nimel. 

uitamisest

Nüüd, järgnevad kaks nädalat, käib kohvikus väike grupp välismaalastest nelipühalasi, kes sõidavad mööda Eestimaad ringi ja otsivad jumalat. Väikese keelebarjääri tõttu ei saanud küsida, kas aint Jehoovat või sobib ka Allah. Aga see selleks. Tahtsin öelda, et eile kohtusin ma oma jumalaga, oma sisemise minaga, kui ma eksisin Toolse looduskaitsealale ära. Padrik, peakõrgused nõgesed, turbasammal olid nagu probleemid elust enesest. Ja nagu metsaski ei suutnud ma leida õiget teed, ei saa ma lootagi, et päris elus oleks lihtsam. Üle tunni seisin ma vastakuti oma minaga ja kõik vastused lebasid mu ees, aga ma ei saanud aru. Seiklusest on alles jäänud sügelevad jalad, sest nõgesed olid kui mõtted, mis rahu ei anna ja tulevad alati ebameeldivamal hetkel tagasi (siis kui on juba lootust väljapääsule).

you had me at hello

Ma joon, sest mul on usku, et alkohol lõhub kõik müürid - et justkui vapper rüütel, kes päästab mind mu enda eest. Aga ma ei ole muud, kui kotitäis kahtlust ning kurbust.

ffiktsioon: surin

Tal oli mu number. Ja ta ei helistanud. Ja mina samuti mitte. Sest... Ma tõesti uskusin, et küll kõiksus ühendab. Nüüd, üheksa kuud hiljem (haa!) näen ma teda jälle. Köögis. Loomas. Vaatan ja olen rahul. Meil ei ole sõnu, õigemini me ei kasuta neid. Ka vahetatud laused on nilbused, mis on krüpteeritud. Ja ma tahan võtta kõike vihjetena, sest mul on vaja uskuda. Samas ma tean, et tegelikult ei juhtu midagi. Et vahetatud silmside on päeva võit. Et juhuslik puudutus on kuu võit. Ta täna naljatas (kui kordki oleks ta tõsine, siiralt alasti): "Näed, ei julge teine mind puudutadagi. Nii õrnalt mudib." Seegi kõik oli spontaanne. Ma otsustasin, et ma ei loe sellest midagi, las olla. Või kui ta rääkis, et me abiellume, lapsendame: et tema saab poisi, mina neegitüdruku, kasvatame nad endale sobivaks, ideaalseks kaaslaseks.

...

Surin. Ka alkholist räägime naljatamisi. Kunagi ei peegeldu tõde. Et ma olen igavesel tõeotsingul, väsinud otsimast, et tunda end korrakski end hästi. Ma tõesti loodan jõuda (kunagi) punkti, kus ma ei häbene olla siiras. Noh, vahel olen kah, aga kogu aeg. Siiras ilma surinata. Olles surinaga ma tantsiksin Temaga kõikjale. Muidu kah, aga tagasihoidlikumalt. Ja mida tema üldse otsib?

...

Ja mida siis teha? Anda kõik, mitte kunagi küsida. Ilma nõudmisteta. Olla tänulik.

jäär

Just lugesin oma lapsepõlvesõbra msni staatuselt, et ta on 24/7 rakkes, et hoida valu eemal. Mis on kummaline, sest me pole kunagi rääkinud valust. Oleme jäänud pinnapealseks, ja mis võib-olla ongi targem. Et siis mõnel aja hetkeks seista valuga silmitsi ning seejärel teha midagi muud, teades sisimas, et ega midagi ei muutu ka siis, kui probleem on mitme ukse taga kinni.

See kõik ei kehti ainult tema puhul. Kõik mu suhted on nii üles ehitatud. Näiteks, ma võin anda kõik, et pereliikmetel läheks hästi, et nad tunneks end hästi. Aga ma ei lasku detailitesse, ma arvan, et nemad samuti mitte.

Laupäeva varahommikul, kui rahutus ei lasknud magada, lugesin jäärade iseloomustust. Oli kirjas, et neid iseloomustab isekus. Mul on tunne, et minu isekus väljendub minu isetuses. Ka mu lapsepõlvesõber on jäär. Vastandid, kui nii võtta. Aga vahel ärkame ja tunneme huvi, kuidas üksteise elud veerenud on. Ja siis jätkame isekate tegudega.

Tööandja kiidab hea käibe eest. Tema ei küsi, kuidas see tulnud on. Ja ega ma ei räägi ka, kuidas väikesed lapsed ostavad 2-3 burgerit ja loputavad selle coca või montseriga alla. Kõik on legaalne. Silm ka ei pilgu. 

Ja kui ma teen ka paari aasta pärast samu vigu, ei suuda ma enam edasi minna. Ja kuigi rahasumma, mis kahe päevase üritusega laekus oli meeldiv, ei tohi ma seda endale kunagi eeskujuks võtta. Rahu nimel.

Rahu pole tegelikult ammu olnud. Aga need väikesed hetked, kui toimub mõtlemises muutus, on rahule üsna lähedal. Tsut-tsut, nagu öeldakse.

padre

Õnne valem on mõõdukus. Kui ma teen midagi liiast, ei kannata mitte mu töökvaliteet, vaid ma ise, ennekõike mu keha. Ja ma sain ühest aru: mulle ei anna töötamine mingit kasu, vaid hoopis annan mina ja lakkamatult, saamata ka väikseid tänusõnu. Tegelikult ei häiri see mind üldse. Mind härib kõige rohkem, kuidas isa võib oma tütreid kohelda: kutsudes tööle, vajades ISE abi, ei vaevu ta neilt isegi uurimast, kas nad kaheksa töötunni jooksul ka midagi süüa on saanud, ja kõige piisaks maksab neile tunnitasuks alla ühe euro. Ja mille alusel? Sest nad on lapsed? Tütreid ei pea austama, tütred peavad isa austama?

Ja ma olen valmis põletama kõik sillad. Aitab sellest süütunde süstimisest, et mina peaksin olema terve elu tänulik, et ta eostas mu. Sest ükski isa ei tohiks aidata oma lapsi ainult seepärast, et see on talle hiljem kasulik manipulatsioonimängudes.

papa

Mul on kombeks laskuda neisse unelmatesse: ikka ja jälle on tunne, et kõik võib muutuda päevaga. Tahaks nagu öelda: "Unusta raske töö!" Uuesti! Uuesti! Uuesti!

Ta kõõlus köögiukse vahel ja tema pingevaba 'tsau, tanel!' jättis mulje, et üheksat kuud polekski olnud vahel. Me ei maininud poole sõnagagi suurtest lubadustest hoida sidet, ammugi siis mitte ma ei kukkunud parastama. Vahetasime pilke. Ja kõik.

Mul on kombeks kiinduda valedesse inimestesse.

vana lugu

Vana lugu: ma vaimustusin liialt, jõin palju, võtsin vastu kõik, mida pakuti. Õigemini, viimased nädalad on olnud inspireerivad ja elu ülistavad. Kõige selle keskel ma üritan saada ka paremaks. Oh, see oli ju talvel, kui lapsed klassiruumist küsisid suurimast soovist, ja mina loomulikult vastasin: "Saada paremaks." Mille peale õpetaja ütles, et see oli pikka aega ka tema suurim unistus. 

Ma proovin mitte sattuda mugavustsooni. Teen kõike selleks, et mitte sinna sattuda. Sõlmin öösel kell üks  uusi suhteid, et tutvuda ja näha, kuidas teised saavad hakkama. Räägin religioonist. Ja ma olen viimasel ajal kuulanud palju kristlikku muusikat. See on nii lihtne ja ilus. Kõnnin mööda korterit, tehes muuseas väikeseid asju, kuulatades aeg-ajalt sõnumit, mida meeleheitlikult üritatakse edastada. Ma olen lummatud kristlikust eetikast. Alles nüüd hakkan ma saama aru, mida tähendab põse teise poole ette keeramine. Imeline.

Sest ülekõige tahan ma näha. Mida iganes.

leedu

Kummaline, et inimest, keda tunned aastaid, säilib ikka nähtamatu barjäär. Aga inimest, keda oli au tunda kolm päeva, polnud mingit barjääri (kuigi väike keelebarjäär oli, aga see polnud takistuseks). Ja jälle igivana tõde: positiivsus tõmbab ligi positiivsust.

Kõik on hetkel nii inspireeriv.

külaline

Ma ei oska karta, ka mitte keelebarjääre. Mul pole aimugi, kuidas inglise keeles nende toitude nimed on, mida ma söön. Ma tegelikult tean Tallinnat sama palju, kui temagi, kes ei tea Tallinnat üldse. See aga ei takista mind homme ümberkehastamast parimaks reisigiidiks ja suhtluskaaslaseks. 

Kuigi õde kinnitas, et tegemist on väga ägeda inimesega ja kõigile ta on väga meeldinud, on ikka kukil mure. Sest nädalaid hiljem luges K. veel sõnad peale, et ühtki usunalja ma ei teeks, kuna tegemist pidi olema süvausklikuga. Ma isegi ei tea selliseid nalju (peale ühe küll, aga sedagi kuulsin rongis). Mitu päeva olen mõelnud jumalale, kui see äkki peaks jutuks tulema. Ja ei anna rahu, sest siiani parem selgitus kõigele on taassünd: et surnud inimene võib ka sündida jumalana, kes vaatab oma mugavustega pilve pealt alla, aga ta ei saa midagi teha, et pääseda eluringist. Ja tont seda teab, kaua peab ta jumal olema, enne kui saab võimaluse sündida uuesti, kas looma või inimesena. Olgu, kuidas on, aga seda teab ka jumal, et kõikidest kõige parem on ikkagi sündida inimesena, kel on lõpmatu palju võimalusi: olla kas siis parem või halvem...

kahtlused

Olgu süüdi kas nõrk minatunnetus või midagi muud, on mul aina rohkem neid hetki, kus ma tunnen, et jumala teenimine südamest / kogu hingest / terve kehaga on ainus võimalus leida ennast ja saada paremaks. Iseasi, millist jumalat teenida.

mehelikud õpetused

Ja jälle tuleb surm teemaks, kui ma vanavanemaid külastan. Ainult et nüüd on see muutunud kraadi võrra tõsisemaks. Memm on aastaid rääkinud, et ei tea, kas kevadet näeb. Aga kui taat ütleb, et keha vannub alla ja varsti tuleb minna, siis ei teagi mida öelda.

See oli kahe mehe vaheline hetk. Just kui pomisedes ütles: "Ole tubli! Ja ära alla vannu!" Sel hetkel nägin ma ta silmades pisaraid, aga need olid pisarad, mis jäid silmadesse. Neil polnudki kavas laskuda põskedele.

Ja see selge hetk, kui ta räägib oma noorusest, et kui oli jälle vaja kirjutada mõni kiri vanematele, siis oli alati hästi. Kunagi polnud probleeme. Ma sain aru, et ka meil peab nii olema - pealt näha murevaba elu. Jah, tuleb alati olla elujõuline. Võtta seda, mida vaja. Teostada end, unustamata teisi. Ja nii edasi.

Minus puudub lohutaja. Või õigemini, mida üldse öelda selliste juttude peale? Kuhu kiiret? Ainuke, mida ma teha saan, on olla olemas. Aidata nii palju kui võimalik. Sest abi on olnud ju alati vastastikune.

täna vähe, homme palju

"Elu koosneb valikutest," ütles matemaatikaõppejõud, kui kursuselt olid alla poolte kohal, ja tõestamaks valikute tähtsust, said kohalolijad kursuse arvestatud. Eile, kui ma ülikooli juurest trollipeatuse juurde jalutasin, mõtlesin, et tõesti, valikud missugused: mu laulu valik ja idee olid üsna kehvad, seepärast kahtlesin sügavalt, kas minna; samas, mul oli suur soov näha teiste esitusi. Jälle, vähe inimesi kohal ja üllatus-üllatus - eksam võimalik koheselt sooritada. Ja ma sain läbi. Säästsin hulga närveerimisrakukesi. Aga häbi oli ka. Sest ma valisin küll minemise, aga endast kõike ma ei andnud. Tahtsin hoopis laulda "Tuhat tänu", aga ma mõtlesin, et selle eest saab hea hinde, harjutslauluks kõlbab mõni loomalaul.

 Samas, kui ma kehalises tireleid sooritan ja tiritammega hakkama ei saa, tunnen ma õppejõu poolset halvakspanu, et ma ei suuda sooritada kõiki elemente. Aga ma ei lähe ütlema, et ka nende väheste elementide soorituse taga on suur tahe saada paremaks, et see on olnud minu otsus suurendada oma kehalist võimekust ja mu kere on kukkumisest valus. Sest elu koosneb valikutest. 

hele tulevik

Nii palju loomariike. Nii palju erinevaid tunnuseid. Nii palju erinvaid kohastumusi. Loomulikult on naljakas keset loengut arutleda, kas matemaatikaõpikus olev loom on ainuõõsne või mõni amööb. Kõnnin rannas, näitan eemale ja ütlen: "Näed, haneliste seltsi esindaja!" Täna, kui hästi läheb, on see kõik möödanik. Loomade asemel tulevad eetilised probleemid, kehaline aktiivsus ja selle suurendamine, kuulamis- ja rääkimisülesanded ning loomulikult taimede salaelu. On mida oodata.

küll näeb

Imelik. Üks tulevane klassiõpetaja rääkides kogemusest, rõhutas alati negatiivse kogemuse olemasolu. Jäi selline mulje, et kui sind tababab negatiivne kogemus, oleks inimene justkui terveks eluks halvatud. Et jumal hoidku negatiivse kogemuse eest. Koosnegu elu vaid heast! 

Ja kui meil oli kirjanduslik kohus ning kuuludes vandemeeste hulka, ei tahtnud ma kuidagi nõustada mõistmaks süüdi kedagi, kes on teinud midagi seepärast, et ta on elus kahelnud. Seal ei kehtinud lause 'aeg annab aru', vaid muudkui saada ravile - küll seal aidatakse. Positiivne.

hingamispäev

Kui ma sain 18, tõusin hommikul kell 5 üles, et minna 5 kilomeetrit jooksma.
Kui ma sain 20, alustasin ma oma päeva lemmiktoidu ja - söögiga - pelmeenide ja õllega.
Kui ma sain 21, alustasin ma päeva pähklite, tomatimahla ja lemmikraadiosaatega "Rahva omakaitse" ning pärast seda külastus KUMU sügavustesse ja kaasaja kunsti.


Mul on sügav vajadus olla parem, kui ma olin eile. Sest kui ma ei saavuta midagi, olen ma läbikukkunud. Olla inimene just praegu ja nüüd on parim võimalus teha head, sest järgmine hetk võin ma olla looma kehas või jumal pilve peal.

Iga aasta ühel ajahetkel sünnin ma uuesti, saades uue võimaluse, uue aasta. Mul on kombeks antud aastaid, kuid ja päevi raisata, kuid ma ei taha võtta kõike enesestmõistetavalt.

Ma ju hakkasin pärast ühte minutit hingama!

Võiks ju öelda, et elamine ei lähe kuidagi: pole sõidu- ega põhitoetust, kommunaalarve üllatab oma igakuise suurenemisega, kooliülesannetele lähenemine muutub aina keerulisemaks ja aeg-ajalt kuulan peas mõtet "anda alla?". Ei. Kõige kiuste on mul jäänud lootus, et tegemist on suurema plaaniga, ja mis ka ei saaks, on tähtis proovida uuesti ja uuesti.

Esimest korda oma õpingute ajal tundsin, et kui ma tunnistan oma vigu ja puudusi, saan ma paremaks. Muudmoodi pole võimalik, ja kui olekski, siis mitte pikemas perspektiivis. Mul on alati silme ees pikem perspektiiv, kuigi igapäevaselt allun ma kiredele, mis ei paku mingit naudingut, aga muudmood ma lihtsalti ei saa. Kummaline..

Näed, ma mõistan ilma, et ma mõistaks, et ma teaks, sest ilma on parem. Ilma on parem, koorem on kergem, silmavaade on helgem. Ma tean, et ta teab mu püüdlusi, neid kerglasi püüdeid olla parem. Tõusta iga hommik, naeratus suul, olla avatud, tantsida end läbi päeva. Ta peab teadma neid püüdlusi, saatmaks märke 'oled õigel teel', 'vale! proovi sinna poole', 'puhka ja proovi uuesti'. Kõike on, peale märkide. Neid ei ole kunagi olnud, ainult kujutlused, kuid needki ilusad ja tõetruud.

Palun, ole.

Aeg on tõusta, nii otseses kui kaudses, nii vaimses kui füüsilises mõttes. Minul igal juhul on kevad, südames, peas ja kehaliikmetes. Öelgu teised, mis tahes. Mind ei morjenda ka rahvaloendaja, kes sildistab mind leibkonnaks. Ma ju tean tegelikult, et minu leibkond on minu kolm õde ja ema. Ja mis siis, et kõik on pilla-palla laiali üle maailma. See ei tähenda midagi.

kursusel, mis noortest naistest pulbitseb, on meeldiv olla. ma naudin igat minutit, kui keegi neist särab, olgu põhjus milline tahes. vaatad ja jälgid, ja endalgi hakkab hea. kõik mõjub positiivselt.

aa, E. käis siin. jõime musta viina pelmeenide, muffinite ja tantsumuusika saatel. ühesõnaga, tore oli, kuigi minu töövõime oli järgmisel päeval nullilähedane (mis seal salata, töövõime on juba mõnda aega olnud nullilähedane, see selleks).

jah, mida aeg öö poole tiksus, seda rohkem ma tahtsin kirjutada. pakkusin E.-le oma suurepäraseid luuleoskusi tüdruku(te)le mulje avaldamiseks, lootes tegelikult kasutada neid ise. aeg liikus, gini pudel oli juba pooltühi, aga ei olnud ühtegi korraliku rida. kõik sõnad uppusid kohe, kui ma neid valjusti lugesin, E. vahel mainimas, et "juba ligemal". kohale ma ei jõudnudki.

aga selle meenutuse keskel mulle meenub, kuidas ma temaga 1. jaanuaril kõndisin mööda tänavat, švipsis nagu ikka, mõteldes, et kui nüüd nendes konkreetsetes akendes põleb tuli, saadan sõnumi või helistan, vahet pole. polnud tuld, kadus soov reageerida.

mul on kombeks leida vihjeid, märke, märkamata pisiasja: regageerides mõtlemata on tulemused kergemad tulema, olgu nad siis kas positiivsed või negatiivsed. igaljuhul kergem kui need mõttemängud.

ma vihkan neid hetki, kui ma kaotan kontrolli ning laastan end nii vaimselt-füüsiliselt viimse piirini. sest minu pikemaajaline eesmärk on ikkagi leida tasakaal. muidugi, ka ilma tasakaaluta elan ma enam-vähem hästi, aga küsimus on alati perspektiivis. kui lühike perspektiiv - loomulikult jah! kui pikem perspektiiv - loomulikult ei!

mind tabab emotsioonide üleküllus, kui ma kuulan eesti poplugude paroodiaid. ma ei tea, miks.

ja ma mõtlen armastusest, mitte küll otse, aga sisemaailm varsti plahvatab, kui ta ei leia väljundit. sellegipoolest ei ütle ma, et "appi! ma vajan armastust". lähenen probleemile (?) teisiti - võtan maailmalt vastu kõk väljakutsed. imelikul kombel, mida rohkem avatust, seda intensiivsem on kurbus.