ma nägin last, kellel oli kümne lapse elujõud. ja sellegipoolest oli koheselt arusaadav, et meditsiin on ta haigeks kuulutanud. minu maailmas oli ta aga lootusetõrvik. lootusetõrvik, kes sõi jõi jäätist kolme lapse eest ning kes nii usinalt pistis pea külmikusse, kui ma talle jäätist kaussi panin. ja see lootustõrvik tuli siis, kui M. tööpäev hakkas lõppema ja teadsin mina ja teadis ka M. , et nüüd on üks peatükk läbi. ei olnud nuttu ega naeru, oli rahu. oli lihtsaid sõnu ja ilusaid sõnu. ja siis ta läkski. aga see väike lootusetõrvik istus oma ema ja ta sõbrannaga lauas ja nõudis uusi jäätisepalle. ning siis läksid ka nemad.
