pühapäev, 28. aprill 2013

Peab nentima, nagu nentis mu kursaõde, et mul on kriis. Ma arvasin, et ma olen selle ületanud, olles jälle lugenud Oshot ja Tollet. Ma tõesti tundsin siirast rõõmu oma erinevatest toimingutest. Nüüd aga vaevlen ma väheneva teotahte all (mulle ei meeldi see m-tähega sõna, seepärast kasutan teotahet). Tegelikult peaksin ma valmis kirjutama äriplaani, mille tegemise olen ma edasi lükkanud, kas sügisesse või kevadesse. Lihtsalt ei ole tunnet ega tahtmist luua plaani, mis mind otseselt ei puuduta. Üks plaan tegelikult oli seoses õppemängudega, aga see ettevalmistusprotsess ei tundunud õige.
 
Eks võib öelda, et ma olen loll, kui ma lähtun põhimõttest, et teen vaid seda, mida naudin. Ja kui ma ei tee midagi, siis naudin ka seda ilma kahetsuseta. Ikka ma küsin endalt, et kui mulle käib millegi tegemine vastu, siis miks ma ikkagi jätkan? Ainsaks põhjenduseks oskan ma tuua oma vanaisa ütlust, mida talle meeldib korrata: kõik, mida oled ettevõtnud, viia ka võidukalt lõpuni. 

Ma rääkisin oma kursaõele allika otsimise fenomenist, mis tuli välja juba "Ekke Mooris": võid toda otsida nii kaugelt kui tahes, aga ta on olnud alati seal, mis tundus kohana, kus ei saaks mingil juhul olla allikat, rääkimata kas või ojast. Et olla rõõmus oma allika üle, ma hoopis reostan, teotan ja eitan selle olemasolu. 

Aga on tore, et mul on jälle üks erialane loeng, mis ei puuduta teemasid nagu majandus või Euroopa liit. Sellega seoses olen ma muljetanud praktikast. Alati tuleb jutuks distsipliin. Mul oli küll distsipliiniga kõik korras (mida kinnitasid ka kõrvalolijad), mis on kummaline, sest minul on see minimaalne. Tõsi, see oleneb, kas üldse elus on vaja midagi või kedagi, mis hoiaks kontrolli all, või piisab ka kulgemisest, reageerimaks vastavalt vajadusele. 

Tagantjärele vaadates tundub, mis on mõjutatatud ka Tolle raamatust, et distsipliini esimeseks eelduseks on see, et ma pean ise 100% kohal olema. 45 minuti jooksul ei olnud peas muid mõtteid. Neil hetkedel tahtsin ma olla kohal. Praegu aga jagan ma oma tähelepanu kõigele ja eimillelegi - nii on lihtsalt kergem.