Ma ei oska karta, ka mitte keelebarjääre. Mul pole aimugi, kuidas inglise keeles nende toitude nimed on, mida ma söön. Ma tegelikult tean Tallinnat sama palju, kui temagi, kes ei tea Tallinnat üldse. See aga ei takista mind homme ümberkehastamast parimaks reisigiidiks ja suhtluskaaslaseks.
Kuigi õde kinnitas, et tegemist on väga ägeda inimesega ja kõigile ta on väga meeldinud, on ikka kukil mure. Sest nädalaid hiljem luges K. veel sõnad peale, et ühtki usunalja ma ei teeks, kuna tegemist pidi olema süvausklikuga. Ma isegi ei tea selliseid nalju (peale ühe küll, aga sedagi kuulsin rongis). Mitu päeva olen mõelnud jumalale, kui see äkki peaks jutuks tulema. Ja ei anna rahu, sest siiani parem selgitus kõigele on taassünd: et surnud inimene võib ka sündida jumalana, kes vaatab oma mugavustega pilve pealt alla, aga ta ei saa midagi teha, et pääseda eluringist. Ja tont seda teab, kaua peab ta jumal olema, enne kui saab võimaluse sündida uuesti, kas looma või inimesena. Olgu, kuidas on, aga seda teab ka jumal, et kõikidest kõige parem on ikkagi sündida inimesena, kel on lõpmatu palju võimalusi: olla kas siis parem või halvem...
