Mind tabas täna räme ninaverejooks, kui ma parajasti ülikooli wc-s käsi kuivatasin. Nii 10 minutit maadlesin sellega, jõudsin juba uuesti loengusse minna, kui see uuesti algas. Läksin siis tagasi end verest puhastama, kui minu kõrval kraanikausi äärde astus üks õppejõud, kes küsis, kas kõik on korras. Vaevalt suutsin jah öelda, kui tema reaktsioon oli: "Kas tõesti?  Või äkki on sul juba silmus poomiseks valmis?"

Once on a yellow peice of paper with green lines

he wrote a poem

and he called it "chops"

because that was the name of his dog

and thats what it was all about

his teacher gave him an A

and a gold star

and his mother hung it on the kitchen door

and read it to his aunts.

that was the year Father Tracy

took all the kids to the zoo

and he let them sing on the bus

and his little sister was born

with tiny nails and no hair

and his mother and father kissed alot

and the girl around the corner sent him a

Valentine signed with a row of X's

and he had to ask his father what the X's meant

and his father always tucked him in bed at night

and was always there to do it

once on a piece of white paper with blue lines

he wrote a poem

he called it "Autumn"

because that was the name of the season

and that's what it was all about

and his teacher gave him an A

and asked him to write more clearly

and his mother never hung it on the kithcen door

beause of the new paint

and the kids told him

that Father Tracy smoked cigars

and left butts on the pews

and sometime they would burn holes

that was the year his sister got glasses

with thick lenses and black frames

and the girl around the corner laughed

when he asked her to go see santa claus

and the kids told him why

his mother and father kissed alot

and his father never tucked him in bed at night

and his father got mad

when he cried for him to do it

once on a paper torn from his notebook

he wrote a poem

and he called it "Innocence: A Question"

because that was the question about his girl

and thats what it was all about

and his professor gave him an A

and a strange steady look

and his mother never hung it on the kitchen door

because he never showed her

that was the year Father Tracy died

and he forgot how the end

of the Apostles's Creed went

and he caught his sister

making out on the back porch

and his mother and father never kissed

or even talked

and the girl around the corner

wore too much make up

that made him cough when he kissed her

but he kissed her anyway

becuase it was the thing to do

and at 3 am he tucked himself into bed

his father snoring soundly

that's why on the back of a brown paper bag

he tried another poem

and he called it "Absolutely Nothing"

because that's what it was really all about

and he gave himself an A

and a slash on each damned wrist

and he hung it on the bathroom door

because this time he didnt think

he could reach the kitchen

 

- Stephen Chbosky "The Perks of Being a Wallflower"

Ma ei tea. K. ütles, et ta võttis raamatukogust selle raamatu sõbranna soovitusel. Ta küsis ega ma seda filmi pole näinud. Nii harjumatu tõlge oli eesti keeles, et alguses ütlesin ei. Hiljem sain veast aru. Seejärel vaatasime filmi. Talle vast meeldis, kuigi ta nentis, et "Armugurust" paremat filmi ei leidu. Emotsiooni ajendil lugesin raamatu läbi. 

Minu meelest võtab see luuletus inimeseks olemise ilusti kokku. 

Mul on tunne, et ükskõik, kui väga ma ei püüaks, juhtub see sama ka minuga. Ma juba praegu tunnen, kuidas ma vajun vaikselt oma mulli, tehes oma käitumisega teistele haiget. 

Raamatus mainiti mitmeid kordi, kuidas elust tuleks "osa võtta". Eneseõigustusena pean ütlema, et ilma haiget tegemata ei suuda ma kuidagi tunda end elusana. Tähendab, ma ei tunne, et ma elaks endale, sest mu segatud tänu - ja süütunne takistab mind. 

Esoteerilises kirjanduses ikka on mainitud, et andmine on kõige suurem rõõm ja viis, kuidas jõuda enda heaoluni. Ma ei tunne seda. Järelikult teen ma midagi valesti.

Tegus päev on olnud. Õde lõpetas põhikooli. Memme vend, minu vanaonu, heitis hinge. Õe üle on hea meel, vanaonu minek mind ei üllatunud. Sest kui keegi enam ei usu tema elujõulisusse ja räägitakse ainult, kui viletsaks ta on jäänud - siis millepärast peaks ta elama? Sama trall käib ka taadi tervise üle.

Peaaegu kõik inimesed, kes lõpetamisel sõna võtsid, puudutasid valikute teemat. Sõnum oli lihtne: on õiged valikud ja valed valikud; ja tähtis on saada aru, milline valik toob rohkem kasu. Kuna ma sain just täna teada vanaonu lahkumisest, siis kuidagi vägisi tuli meelde väidetavad kuulujutud tema kohta. Nimelt, nõukogude ajal oli too arvatavasti teinud koostöödvõõrvõimuga, mis aitas tal palju reisida. Isiklikkus plaanis igati õiged valikud ju. Mõnel muul tasandil on käitumisviis küsitav.

Nõme. Elu koosneks justkui võrrandist. Ja kui üks arv on vale, on ka võrrand vale. Mul ei ole mingit õigust õele õpetada, kuidas elada. Aga ma loodan, et ta peab rohkem lugu protsessist kui tulemusest. Ei ole mõtet ju kannatada 9 või 3 aastat koolis ning seejärel kulutada palju-palju raha ja teha tähtsat nägu.

Tegin lõpparve vanaga ehk lammutasin kohvikut, kus ma kaks viimast suve töötasin. Ümisesin erinevaid lauluviise, mis meelde tulid ning tarbisin suurtes kogustes kohvi ja Red Bulli. Kasutasin ebatõhusaid ja ohtlike töövõtteid, mõeldes, et ma jumala eest taati ei teeks. Mul ei olnud midagi karta, sest aina enam süvenes tunne, et see kõik on illusioon. Lubasin endale fantaseeringuid, mille pärast mul oli hiljem häbi. Ütlesin endale, et see on ka minu jaoks uus madalkoht. Siis aitas. Keskendusin hingamisele, jätsin mõtted unarusse.

Ja siis tegin veel muid asju. Ma küll mõtlesin, et tagantjärele võiksin teha vigade parandust, korrigeerida öeldut - aga ei. Probleem seisneb ikkagi selles, et välja öeldu on tihtilugu toores ning selle toore koorma alla mattub ka oluline. Kurb.

Ausalt, ma tahan olla. Avatum. Siiram. Ja nii edasi.

"Sellist toidu sa kodus küll ei saa!"

Nii poolteist nädalat tagasi tõmbasin kotist ruunikivi, mis ütles, et ma pean leppima ning õppima vahet tegema asjadel, mida ma muuta saan ja mida ei saa. Ise mõtlesin, et ehk räägib see kivi mu ettevõtmistest ja järjekindlusest. Järgmisel päeval, kui ma olin just alustanud neli päeva kestvat taimede ja putukate korjamistralli, selgus, et taat oli torusiili joonud.

Nimelt oli memmel probrleem: ei saa kuidagi torusiililipudelilt korki pealt. Mulle oli ta unustanud rääkimast, seega alguses proovisid kätt mu õed. Halveneva mäluga taadil aga tekkis kinnisidee - kork tuleb lahti saada. Oli teine päris kaua pusinud, kuni kork tuligi lahti. Ainult et selleks ajaks oli tal meelest läinud, mida ta õigupoolest avas ja tal tekkis kindel plaan hakata avatud pudelit jooma. Esimene lonks kõrvetas juba suu väljast ja seest ära. Ei jäänud muud üle, kui karjuda, ahmida sisse palju vett, kõrvale ka toiduõli, jälle palju vett ja lihtsalt oodata kiirabi.

Nädala esimesel poolel mõtlesin ma palju leppimisele. Ma olen ikka võidelnud mõttega, et mu vanavanemad jäävad vanemaks, kaotades vaikselt jõudu. Mind aga ei üllatunud see, et ta torusiili jõi, sest selline tegevus läks justkui mustrisse(tema poegki (minu isa) on teinud saranaseid põhjendamatuid tegusid). 

Memmel oli aga raskem leppida olukorraga. Tegi teine omale etteheiteid, rääkides ikka uuesti ja uuesti, et "kui ma ei oleks korraks välja läinud, siis vanamees poleks selle lollusega hakkama saanud". Tema muretsemine, mitteleppimine olukorraga, lõi ka tema tervisele põntsu, tõstes vererõhu üle 200. Mida tema tegi? Neelas pihutäie tablette ja muretses edasi. Kurtis, kuidas tervis on halb, ja neelas veel tablette. 

Kui olukord oli juba stabiiline, muretses memm ikka edasi. Tema nägi lahusolekus suurt probleemi, kuigi koosolles nääklevad nad pidevalt. Ta oleks võinud võtta seda kogemust kui puhkust. Tundub, et taat küll puhkas, sest koju jõudes oli teine päris terav. See on kummaline, sest kui ma tal haiglas külas käisin, siis iga minuti järel tundsin, kuidas ma kaotan seal energiat. Memm paari külastuse järel tõdes, et "vanamees on jäänud veel viletsemaks". Mulle ja N.-le tundus, et teine ikka sama nagu enne, võib-olla aint veidi uimane. 

Kui H. küsis, mis mul suvel plaanis on, ütlesin, et vähem eneserebestamist, rohkem aidata memme-taati. Tema aga ütles, et ei tohi unustada ka oma elu. Seda ütles mulle peaaegu 50-aastane mees. Ja eks ta tõsi ole. Ma ei saa võtta neilt valu, puhastada nende artereid, taastada kõrvakuulmist või mälu. Ma saan aga aidata neid igapäevatöödes, et neil oleks vähe mõnusam, vähem muret. Miks? Sest nad on terve mu elu vältel mu kõrval seisnud.

Peab nentima, nagu nentis mu kursaõde, et mul on kriis. Ma arvasin, et ma olen selle ületanud, olles jälle lugenud Oshot ja Tollet. Ma tõesti tundsin siirast rõõmu oma erinevatest toimingutest. Nüüd aga vaevlen ma väheneva teotahte all (mulle ei meeldi see m-tähega sõna, seepärast kasutan teotahet). Tegelikult peaksin ma valmis kirjutama äriplaani, mille tegemise olen ma edasi lükkanud, kas sügisesse või kevadesse. Lihtsalt ei ole tunnet ega tahtmist luua plaani, mis mind otseselt ei puuduta. Üks plaan tegelikult oli seoses õppemängudega, aga see ettevalmistusprotsess ei tundunud õige.

 

Eks võib öelda, et ma olen loll, kui ma lähtun põhimõttest, et teen vaid seda, mida naudin. Ja kui ma ei tee midagi, siis naudin ka seda ilma kahetsuseta. Ikka ma küsin endalt, et kui mulle käib millegi tegemine vastu, siis miks ma ikkagi jätkan? Ainsaks põhjenduseks oskan ma tuua oma vanaisa ütlust, mida talle meeldib korrata: kõik, mida oled ettevõtnud, viia ka võidukalt lõpuni. 

Ma rääkisin oma kursaõele allika otsimise fenomenist, mis tuli välja juba "Ekke Mooris": võid toda otsida nii kaugelt kui tahes, aga ta on olnud alati seal, mis tundus kohana, kus ei saaks mingil juhul olla allikat, rääkimata kas või ojast. Et olla rõõmus oma allika üle, ma hoopis reostan, teotan ja eitan selle olemasolu. 

Aga on tore, et mul on jälle üks erialane loeng, mis ei puuduta teemasid nagu majandus või Euroopa liit. Sellega seoses olen ma muljetanud praktikast. Alati tuleb jutuks distsipliin. Mul oli küll distsipliiniga kõik korras (mida kinnitasid ka kõrvalolijad), mis on kummaline, sest minul on see minimaalne. Tõsi, see oleneb, kas üldse elus on vaja midagi või kedagi, mis hoiaks kontrolli all, või piisab ka kulgemisest, reageerimaks vastavalt vajadusele. 

Tagantjärele vaadates tundub, mis on mõjutatatud ka Tolle raamatust, et distsipliini esimeseks eelduseks on see, et ma pean ise 100% kohal olema. 45 minuti jooksul ei olnud peas muid mõtteid. Neil hetkedel tahtsin ma olla kohal. Praegu aga jagan ma oma tähelepanu kõigele ja eimillelegi - nii on lihtsalt kergem. 

aruandlus

Muljetan tagantjärele. Nädalavahetuse, õigemini reede ja laupäeva, veetsin Tartus K. ja D. seltsis. Väisasime maailmafilmifestivali. Nii mõnigi film tekitas rohkelt küsimärke. Oli üks Leedu film, mis rääkis mingist vanamehest ja see kestis 50 minutit. Sain umbes 42. minutil aru, et see ei olegi  religioosne film, vaid ma olen terve see aeg vahtinud, kuidas leedulane end igal võimalusel purju joob. Tegime ka muud kultuurset. Näiteks, külastasime mitmeid tasuta muuseumeid (lausa imeline, et igal reedel on neil selline võimalus!).

Käisime ka K. kursusevenna sünnipäevapeol. Peoliseid võis jagada kolme rühma: 1) prantsuse keelt õppivad tudengid, 2) sünnipäevalapse sõbrad, kellest enamik pärit Võrust ja 3) mina ja D. kui K. vend ja külaline Saksamaalt. Me D.-ga kohe ei osanudki muud teha, kui olla peo DJ-d ja juua nii ruttu kui võimalik. Meie ülimeesmärk oli saada peolised laua peale tantsima. Seda küll kahjuks ei juhtunud. Tänu minu kunagisele muusikalembusele, suutsin lõpuks pakkuda laule, mis külalistele meeldisid. Selle kaudu sain ma ka teiste inimestega jutule (samas olin ma juba selleks hetkeks jõudnud juua mitu pudelit õlut - et rääkimine oleks toimunud nii või naa).

Kõige kummalisem hetk selle peo juures oli see, kui D. proovis mängida "Dust in the wind"-i, mis oli vaevu sarnanes originaaliga. Seejärel palus üks tüdruk kitarri ning mängis sama lugu. Hämmastav oli see, et ta tundis selle loo ära. Lõpuks mängisin mina, mis oli kõige sarnasem originaaliga (kui jätta kõrvale tempo). Tüdruk see peale ei osanud muud teha, kui panna mängima originaali, mis jättis ka minu narri seisu.

Kuna ma olin juba piisavalt joonud, võisin ma teistelt vabalt küsida, milline oli nende 2012. aasta lemmiklaul. Vastajad ütlesid, et sellele on võimatu vastust leida. Tüdruk aga pani ühe Tooli loo mängima. Ma kohe seepeale vastasin, et A Perfect Circle on minu lemmikbänd. Võttes asja lühidalt kokku: ma ei ole varem kedagi kohanud, kel oleks olnud nii sarnane muusika - või filmimaitse. Seda ühtekuuluvustunnet oli tore tunda. Ta oli ääretult kirglik oma muusika suhtes, alati kui ta mõnda uut laulu lasi, trummeldas ta kätega vastu lauda ja laulis kaasa, nägu samal ajal oli aga ülitõsine (vähemalt nii tundus, ok, võib-olla väike muie oli).

Tagantjärele tundub kuidagi totter kirjutada sellest kõigest, aga see on vajalik. Tähendab, mul oli võimalus kõike seda nautida vaid ühel põhjusel: ma tulin oma mugavustsoonist välja. Sest vahel ma ei anna elule võimalust, vaid lämmatan selle seriaalide, ülemagamise, pidevalt ei-ütlemisega, mõeldes täitumatuid soove või muu sarnasega. Kui üleliigsest vabandeda, on kõik võimalik ja teostatav.

"Ja ongi läbi. Aitäh."

Nii alustasin ma oma lõpukõnet kolmandale klassile. Ega palju ei olnudki öelda, põhiliselt kiidusõnu. Neile aga tundus minu terve kõne ühe suure paradoksina. Kaks kõige suuremat paradoksi nende arvates oli, et mul olid kõik õpilased lemmikud ja et ka nende kaasõpilased on õpetajad, kui neid vaid austada ja kuulata. 

Viimased päevad on olnud depressioonimaigulised. Ma küll rääkisin õpilastele, et ei tasu olla kurb ning seletasin neile seda kõike budismi seisukohast (mainimata, et tegemist on budismiga). Kui aus olla, oleks ma tahtnud nutta. Ma küll ei tea, kas terve klassi ees, aga nutt ise oleks olnud leevendus ja vabadus. Selle asemel, et tegeleda oma emotsioonidega, ostsin krõpse ja õlut ning sukeldusin seriaalide maailma. Kui aus olla, on kõik juba parem.

Lugesin oma juhendaja hinnangut enda kohta. Kui ei teaks, et see üliõpilane olen mina, siis ei tunneks äragi. Ainult kiidusõnad. Mul on tunne, et minu suurepärane sooritus ei olnud seotud minu isikuomadustega, vaid sellega, kuidas need õpilased mulle mõjusid. Ma olin iga õhtu valmis poole ööni üleval olema, et mul oleks neil pakkuda midagi, mis ei oleks ainult õpik ega töövihik. Ja viimasel päeval, kui mul tunde enam polnud, olin ma ikkagi pool ööd üleval ja küpsetasin muffineid. 

Mul endal on kuidagi kummaline lugeda, et "... innustav, motiveeriv, positiivne, inspireeriv.. ". Sest kurbus on alati minuga kaasas käinud. Nüüd aga selle 7 nädala jooksul, kui ma olin koolis, ei olnud teda kusagil. Ta võis õhtuti küll ligi hiilida, aga kui ma suutsin öö üle elada ja olin tagasi koolis, oli kõik möödanik. 

Müsteerium.

Vaatleja käis jälle täna tunnis. Kui kaks tundi oli ära antud, hakkas  suurest pingelangusest ninast verd jooksma . Nii ma siis istusin, suur salvrättiprunn ninas, kuulamas kiitusi ja laitusi.

Mul oli hea meel, et see läbi sai, sest viimased päevad ei teinud ma muud, kui proovisin lootusetult kartulist ja sidrunist energiat kätte saada - mis iga kord ebaõnnestus. Korter on täis juhtmeotsi ning on lausa tunda ebaõnnestumiste lõhna. Sellegipoolest oli tore. Ma oleks võinud ju hoopis selle kulutatud aja raisata Euroopa Liidu tundmaõppimisele, aga mis tehtud, see tehtud.

Ikka kipun ma endalt küsima, kellele ma seda kõike teen: endale? õpilastele? didaktikutele?? Vahet tegelikult ju pole - tore on ikkagi. Ainult et ma olen kehv keeleõpetaja.

karisma

Mul käis üks päev juhendaja tunnis. Jäi teine päris rahule, kui välja jätta selle, et ma ei oska sõnastada tunni eesmärke ning mul pole aimugi, mis on läbivad teemad, rääkimata üldpädevustest. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kui me vestlesime, ütles ta kaks huvitavat asja:
1) võrreldes kursuseõdedega pidavat ma hea välja nägema - näevad teised välja väga kurnatud ja väsinud, minul aga on ka põsed ilusad roosakad. Olgu siin kohal öeldud, et sel ööl sai magatud alla viie tunni, kuna ma otsisin mööda korterit taga juhtmeid, mida saaks katsetes kasutada; ja jume oli seotud tõsiasjaga, et enne kaheksat lippasin ma Prismasse, et hankida katse jaoks piisavalt võimas patarei.
2) ta tahtis väga teada, kus tuleb minu karisma - et kuidas suudan ma õpilasi endaga kaasa haarata. Üks teooria oli eriti huvitav, nimelt: ma teen kõike seda seepärast, et kompenseerida kooliajal puudu jäänud tähelepanu. Selle peale ma ainult naeratasin, nagu ka selle peale, kui ta kiitis mu väljanägemist.

Mida oleks mul olnud öelda? Teil on õigus? Paar päeva hiljem, kui hommikul vene tüdrukud kiskusid üles intriige ning üks nuttis ja rääkis kiires vene keeles, mõistsin ma üht: ükskõik, kui õigus ka vaatlejal polnud, siis minu teatav osavus on tingitud sellest, et mul on õed. Ja nagu ma ka juhendajale ütlesin, et ma ei oska kuidagi käituda nutva tüdruku ees, see-eest aga olen ma õppinud üht: anda aega ja kasutada nalja, et leevendada valu. See on kõik.

ma ei tea, miks ma arvan, et lubadused ja mitte pingutamine on parim kombinatsioon millegi saavutamiseks. mul on häbi, kui ma selle peale mõtlen.

those who can, do; those who can't, teach.

tõsi.