esmaspäev, 14. november 2011

ta oli rõõmus. täis elujõudu. ja mina? üritan saada paremaks kui olin eile. areneda. elada leegiga. samal ajal, kui tema teeb seda kõike. särab venemaa tundrate keskel ning ükskõik, kui kaugel ta ei oleks, särab ta aina intensiivsemalt. lausa valus hakkab, sest tekib hirm. hirm, et see ei saa kesta kaua. nähes ja kogedes ilusaid ja võluvaid hetki on ju soov ja tahe kogeda veel. rohkem! 

ei, mul on hea meel.
ja ma mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, et mina oleksin pidanud olema see keha. tundma, mida tema tundis. et korrakski oleks olnud kõik ilus. nagu lill. või nagu õnnelik inimene. mis siis et täis, aga sellegipoolest õnnelik.