nad panid mind maad armastama. mitte küll sellega, kui iga natukese aja tagant nad kinnitasid kui ühest suust, et maal on hea elada. või kui vihma hakkas sadama, kinnitati mulle, et see on maal elamise üks võludest. ning vihje, kuidas ma peaksin autojuhilubasid tegema hakkama, saades aru, et tegelikult nad ei räägi minu heaolust, vaid suuremast plaanist - leida inimene (lähisugulane?), kes oleks valmis nende elutööd jätkama. aga ei. mulle mõjus kotist võetud viimane tomat, mille maitsest ma tundsin tonnide viisi lootust. ja kui mu maa oleks sel hetkel olnud käe ulatuses, oleks ma sinna jäänud. aga ei olnud. olin hoopis suures kivimürakas, mida kutsutakse korterelamuks ning peale seda ampsu ma teadsin, et kui see tomat on mu kurgust alla läinud, ei ole mu majapidamises midagi nii värsket, mis meenutaks aastaaega, kus toiduaineid saab ka mujalt kui poest. oeh jah.

saatsime k. lennujaama. pikka juttu polnud. tegime tola ja jätsime ta sinna. sellest hetkest on möödas juba viis tundi. nüüdseks on ta  vene föderatsiooni mure. ta on keset talupojakultuuri, ning mul pole põhjust muretsemiseks ega igatsemiseks. sest k. on osa kaosest. k. on igati loogiline ja mõistetav, nimelt tema seaduspärasus seisneb selles, et seal pole seaduspärasust. vähemalt mitte sellist seaduspärasust nagu koolis õpetatakse. ning oh rõõmu, ta on võtnud enda ning minnud, sest "see tundus õige" ja "see on üks unistustest". ainus, mida nüüd teha, ning öeldes seda nii lihtsustatult kui võimalik, on olla ilus. jep.