hingamispäev

Kui ma sain 18, tõusin hommikul kell 5 üles, et minna 5 kilomeetrit jooksma.
Kui ma sain 20, alustasin ma oma päeva lemmiktoidu ja - söögiga - pelmeenide ja õllega.
Kui ma sain 21, alustasin ma päeva pähklite, tomatimahla ja lemmikraadiosaatega "Rahva omakaitse" ning pärast seda külastus KUMU sügavustesse ja kaasaja kunsti.


Mul on sügav vajadus olla parem, kui ma olin eile. Sest kui ma ei saavuta midagi, olen ma läbikukkunud. Olla inimene just praegu ja nüüd on parim võimalus teha head, sest järgmine hetk võin ma olla looma kehas või jumal pilve peal.

Iga aasta ühel ajahetkel sünnin ma uuesti, saades uue võimaluse, uue aasta. Mul on kombeks antud aastaid, kuid ja päevi raisata, kuid ma ei taha võtta kõike enesestmõistetavalt.

Ma ju hakkasin pärast ühte minutit hingama!

Võiks ju öelda, et elamine ei lähe kuidagi: pole sõidu- ega põhitoetust, kommunaalarve üllatab oma igakuise suurenemisega, kooliülesannetele lähenemine muutub aina keerulisemaks ja aeg-ajalt kuulan peas mõtet "anda alla?". Ei. Kõige kiuste on mul jäänud lootus, et tegemist on suurema plaaniga, ja mis ka ei saaks, on tähtis proovida uuesti ja uuesti.

Esimest korda oma õpingute ajal tundsin, et kui ma tunnistan oma vigu ja puudusi, saan ma paremaks. Muudmoodi pole võimalik, ja kui olekski, siis mitte pikemas perspektiivis. Mul on alati silme ees pikem perspektiiv, kuigi igapäevaselt allun ma kiredele, mis ei paku mingit naudingut, aga muudmood ma lihtsalti ei saa. Kummaline..

Näed, ma mõistan ilma, et ma mõistaks, et ma teaks, sest ilma on parem. Ilma on parem, koorem on kergem, silmavaade on helgem. Ma tean, et ta teab mu püüdlusi, neid kerglasi püüdeid olla parem. Tõusta iga hommik, naeratus suul, olla avatud, tantsida end läbi päeva. Ta peab teadma neid püüdlusi, saatmaks märke 'oled õigel teel', 'vale! proovi sinna poole', 'puhka ja proovi uuesti'. Kõike on, peale märkide. Neid ei ole kunagi olnud, ainult kujutlused, kuid needki ilusad ja tõetruud.

Palun, ole.

Aeg on tõusta, nii otseses kui kaudses, nii vaimses kui füüsilises mõttes. Minul igal juhul on kevad, südames, peas ja kehaliikmetes. Öelgu teised, mis tahes. Mind ei morjenda ka rahvaloendaja, kes sildistab mind leibkonnaks. Ma ju tean tegelikult, et minu leibkond on minu kolm õde ja ema. Ja mis siis, et kõik on pilla-palla laiali üle maailma. See ei tähenda midagi.