Võiks ju öelda, et elamine ei lähe kuidagi: pole sõidu- ega põhitoetust, kommunaalarve üllatab oma igakuise suurenemisega, kooliülesannetele lähenemine muutub aina keerulisemaks ja aeg-ajalt kuulan peas mõtet "anda alla?". Ei. Kõige kiuste on mul jäänud lootus, et tegemist on suurema plaaniga, ja mis ka ei saaks, on tähtis proovida uuesti ja uuesti.

Esimest korda oma õpingute ajal tundsin, et kui ma tunnistan oma vigu ja puudusi, saan ma paremaks. Muudmoodi pole võimalik, ja kui olekski, siis mitte pikemas perspektiivis. Mul on alati silme ees pikem perspektiiv, kuigi igapäevaselt allun ma kiredele, mis ei paku mingit naudingut, aga muudmood ma lihtsalti ei saa. Kummaline..