Ja jälle tuleb surm teemaks, kui ma vanavanemaid külastan. Ainult et nüüd on see muutunud kraadi võrra tõsisemaks. Memm on aastaid rääkinud, et ei tea, kas kevadet näeb. Aga kui taat ütleb, et keha vannub alla ja varsti tuleb minna, siis ei teagi mida öelda.
See oli kahe mehe vaheline hetk. Just kui pomisedes ütles: "Ole tubli! Ja ära alla vannu!" Sel hetkel nägin ma ta silmades pisaraid, aga need olid pisarad, mis jäid silmadesse. Neil polnudki kavas laskuda põskedele.
Ja see selge hetk, kui ta räägib oma noorusest, et kui oli jälle vaja kirjutada mõni kiri vanematele, siis oli alati hästi. Kunagi polnud probleeme. Ma sain aru, et ka meil peab nii olema - pealt näha murevaba elu. Jah, tuleb alati olla elujõuline. Võtta seda, mida vaja. Teostada end, unustamata teisi. Ja nii edasi.
Minus puudub lohutaja. Või õigemini, mida üldse öelda selliste juttude peale? Kuhu kiiret? Ainuke, mida ma teha saan, on olla olemas. Aidata nii palju kui võimalik. Sest abi on olnud ju alati vastastikune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar