mind tabab emotsioonide üleküllus, kui ma kuulan eesti poplugude paroodiaid. ma ei tea, miks.

ja ma mõtlen armastusest, mitte küll otse, aga sisemaailm varsti plahvatab, kui ta ei leia väljundit. sellegipoolest ei ütle ma, et "appi! ma vajan armastust". lähenen probleemile (?) teisiti - võtan maailmalt vastu kõk väljakutsed. imelikul kombel, mida rohkem avatust, seda intensiivsem on kurbus.