aa, E. käis siin. jõime musta viina pelmeenide, muffinite ja tantsumuusika saatel. ühesõnaga, tore oli, kuigi minu töövõime oli järgmisel päeval nullilähedane (mis seal salata, töövõime on juba mõnda aega olnud nullilähedane, see selleks).

jah, mida aeg öö poole tiksus, seda rohkem ma tahtsin kirjutada. pakkusin E.-le oma suurepäraseid luuleoskusi tüdruku(te)le mulje avaldamiseks, lootes tegelikult kasutada neid ise. aeg liikus, gini pudel oli juba pooltühi, aga ei olnud ühtegi korraliku rida. kõik sõnad uppusid kohe, kui ma neid valjusti lugesin, E. vahel mainimas, et "juba ligemal". kohale ma ei jõudnudki.

aga selle meenutuse keskel mulle meenub, kuidas ma temaga 1. jaanuaril kõndisin mööda tänavat, švipsis nagu ikka, mõteldes, et kui nüüd nendes konkreetsetes akendes põleb tuli, saadan sõnumi või helistan, vahet pole. polnud tuld, kadus soov reageerida.

mul on kombeks leida vihjeid, märke, märkamata pisiasja: regageerides mõtlemata on tulemused kergemad tulema, olgu nad siis kas positiivsed või negatiivsed. igaljuhul kergem kui need mõttemängud.