Mul on kombeks laskuda neisse unelmatesse: ikka ja jälle on tunne, et kõik võib muutuda päevaga. Tahaks nagu öelda: "Unusta raske töö!" Uuesti! Uuesti! Uuesti!
Ta kõõlus köögiukse vahel ja tema pingevaba 'tsau, tanel!' jättis mulje, et üheksat kuud polekski olnud vahel. Me ei maininud poole sõnagagi suurtest lubadustest hoida sidet, ammugi siis mitte ma ei kukkunud parastama. Vahetasime pilke. Ja kõik.
Mul on kombeks kiinduda valedesse inimestesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar