Vana lugu: ma vaimustusin liialt, jõin palju, võtsin vastu kõik, mida pakuti. Õigemini, viimased nädalad on olnud inspireerivad ja elu ülistavad. Kõige selle keskel ma üritan saada ka paremaks. Oh, see oli ju talvel, kui lapsed klassiruumist küsisid suurimast soovist, ja mina loomulikult vastasin: "Saada paremaks." Mille peale õpetaja ütles, et see oli pikka aega ka tema suurim unistus.
Ma proovin mitte sattuda mugavustsooni. Teen kõike selleks, et mitte sinna sattuda. Sõlmin öösel kell üks uusi suhteid, et tutvuda ja näha, kuidas teised saavad hakkama. Räägin religioonist. Ja ma olen viimasel ajal kuulanud palju kristlikku muusikat. See on nii lihtne ja ilus. Kõnnin mööda korterit, tehes muuseas väikeseid asju, kuulatades aeg-ajalt sõnumit, mida meeleheitlikult üritatakse edastada. Ma olen lummatud kristlikust eetikast. Alles nüüd hakkan ma saama aru, mida tähendab põse teise poole ette keeramine. Imeline.
Sest ülekõige tahan ma näha. Mida iganes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar