uitamisest

Nüüd, järgnevad kaks nädalat, käib kohvikus väike grupp välismaalastest nelipühalasi, kes sõidavad mööda Eestimaad ringi ja otsivad jumalat. Väikese keelebarjääri tõttu ei saanud küsida, kas aint Jehoovat või sobib ka Allah. Aga see selleks. Tahtsin öelda, et eile kohtusin ma oma jumalaga, oma sisemise minaga, kui ma eksisin Toolse looduskaitsealale ära. Padrik, peakõrgused nõgesed, turbasammal olid nagu probleemid elust enesest. Ja nagu metsaski ei suutnud ma leida õiget teed, ei saa ma lootagi, et päris elus oleks lihtsam. Üle tunni seisin ma vastakuti oma minaga ja kõik vastused lebasid mu ees, aga ma ei saanud aru. Seiklusest on alles jäänud sügelevad jalad, sest nõgesed olid kui mõtted, mis rahu ei anna ja tulevad alati ebameeldivamal hetkel tagasi (siis kui on juba lootust väljapääsule).

you had me at hello

Ma joon, sest mul on usku, et alkohol lõhub kõik müürid - et justkui vapper rüütel, kes päästab mind mu enda eest. Aga ma ei ole muud, kui kotitäis kahtlust ning kurbust.

ffiktsioon: surin

Tal oli mu number. Ja ta ei helistanud. Ja mina samuti mitte. Sest... Ma tõesti uskusin, et küll kõiksus ühendab. Nüüd, üheksa kuud hiljem (haa!) näen ma teda jälle. Köögis. Loomas. Vaatan ja olen rahul. Meil ei ole sõnu, õigemini me ei kasuta neid. Ka vahetatud laused on nilbused, mis on krüpteeritud. Ja ma tahan võtta kõike vihjetena, sest mul on vaja uskuda. Samas ma tean, et tegelikult ei juhtu midagi. Et vahetatud silmside on päeva võit. Et juhuslik puudutus on kuu võit. Ta täna naljatas (kui kordki oleks ta tõsine, siiralt alasti): "Näed, ei julge teine mind puudutadagi. Nii õrnalt mudib." Seegi kõik oli spontaanne. Ma otsustasin, et ma ei loe sellest midagi, las olla. Või kui ta rääkis, et me abiellume, lapsendame: et tema saab poisi, mina neegitüdruku, kasvatame nad endale sobivaks, ideaalseks kaaslaseks.

...

Surin. Ka alkholist räägime naljatamisi. Kunagi ei peegeldu tõde. Et ma olen igavesel tõeotsingul, väsinud otsimast, et tunda end korrakski end hästi. Ma tõesti loodan jõuda (kunagi) punkti, kus ma ei häbene olla siiras. Noh, vahel olen kah, aga kogu aeg. Siiras ilma surinata. Olles surinaga ma tantsiksin Temaga kõikjale. Muidu kah, aga tagasihoidlikumalt. Ja mida tema üldse otsib?

...

Ja mida siis teha? Anda kõik, mitte kunagi küsida. Ilma nõudmisteta. Olla tänulik.