Tal oli mu number. Ja ta ei helistanud. Ja mina samuti mitte. Sest... Ma tõesti uskusin, et küll kõiksus ühendab. Nüüd, üheksa kuud hiljem (haa!) näen ma teda jälle. Köögis. Loomas. Vaatan ja olen rahul. Meil ei ole sõnu, õigemini me ei kasuta neid. Ka vahetatud laused on nilbused, mis on krüpteeritud. Ja ma tahan võtta kõike vihjetena, sest mul on vaja uskuda. Samas ma tean, et tegelikult ei juhtu midagi. Et vahetatud silmside on päeva võit. Et juhuslik puudutus on kuu võit. Ta täna naljatas (kui kordki oleks ta tõsine, siiralt alasti): "Näed, ei julge teine mind puudutadagi. Nii õrnalt mudib." Seegi kõik oli spontaanne. Ma otsustasin, et ma ei loe sellest midagi, las olla. Või kui ta rääkis, et me abiellume, lapsendame: et tema saab poisi, mina neegitüdruku, kasvatame nad endale sobivaks, ideaalseks kaaslaseks.
...
Surin. Ka alkholist räägime naljatamisi. Kunagi ei peegeldu tõde. Et ma olen igavesel tõeotsingul, väsinud otsimast, et tunda end korrakski end hästi. Ma tõesti loodan jõuda (kunagi) punkti, kus ma ei häbene olla siiras. Noh, vahel olen kah, aga kogu aeg. Siiras ilma surinata. Olles surinaga ma tantsiksin Temaga kõikjale. Muidu kah, aga tagasihoidlikumalt. Ja mida tema üldse otsib?
...
Ja mida siis teha? Anda kõik, mitte kunagi küsida. Ilma nõudmisteta. Olla tänulik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar