Nüüd, järgnevad kaks nädalat, käib kohvikus väike grupp välismaalastest nelipühalasi, kes sõidavad mööda Eestimaad ringi ja otsivad jumalat. Väikese keelebarjääri tõttu ei saanud küsida, kas aint Jehoovat või sobib ka Allah. Aga see selleks. Tahtsin öelda, et eile kohtusin ma oma jumalaga, oma sisemise minaga, kui ma eksisin Toolse looduskaitsealale ära. Padrik, peakõrgused nõgesed, turbasammal olid nagu probleemid elust enesest. Ja nagu metsaski ei suutnud ma leida õiget teed, ei saa ma lootagi, et päris elus oleks lihtsam. Üle tunni seisin ma vastakuti oma minaga ja kõik vastused lebasid mu ees, aga ma ei saanud aru. Seiklusest on alles jäänud sügelevad jalad, sest nõgesed olid kui mõtted, mis rahu ei anna ja tulevad alati ebameeldivamal hetkel tagasi (siis kui on juba lootust väljapääsule).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar