Tegus päev on olnud. Õde lõpetas põhikooli. Memme vend, minu vanaonu, heitis hinge. Õe üle on hea meel, vanaonu minek mind ei üllatunud. Sest kui keegi enam ei usu tema elujõulisusse ja räägitakse ainult, kui viletsaks ta on jäänud - siis millepärast peaks ta elama? Sama trall käib ka taadi tervise üle.

Peaaegu kõik inimesed, kes lõpetamisel sõna võtsid, puudutasid valikute teemat. Sõnum oli lihtne: on õiged valikud ja valed valikud; ja tähtis on saada aru, milline valik toob rohkem kasu. Kuna ma sain just täna teada vanaonu lahkumisest, siis kuidagi vägisi tuli meelde väidetavad kuulujutud tema kohta. Nimelt, nõukogude ajal oli too arvatavasti teinud koostöödvõõrvõimuga, mis aitas tal palju reisida. Isiklikkus plaanis igati õiged valikud ju. Mõnel muul tasandil on käitumisviis küsitav.

Nõme. Elu koosneks justkui võrrandist. Ja kui üks arv on vale, on ka võrrand vale. Mul ei ole mingit õigust õele õpetada, kuidas elada. Aga ma loodan, et ta peab rohkem lugu protsessist kui tulemusest. Ei ole mõtet ju kannatada 9 või 3 aastat koolis ning seejärel kulutada palju-palju raha ja teha tähtsat nägu.

Tegin lõpparve vanaga ehk lammutasin kohvikut, kus ma kaks viimast suve töötasin. Ümisesin erinevaid lauluviise, mis meelde tulid ning tarbisin suurtes kogustes kohvi ja Red Bulli. Kasutasin ebatõhusaid ja ohtlike töövõtteid, mõeldes, et ma jumala eest taati ei teeks. Mul ei olnud midagi karta, sest aina enam süvenes tunne, et see kõik on illusioon. Lubasin endale fantaseeringuid, mille pärast mul oli hiljem häbi. Ütlesin endale, et see on ka minu jaoks uus madalkoht. Siis aitas. Keskendusin hingamisele, jätsin mõtted unarusse.

Ja siis tegin veel muid asju. Ma küll mõtlesin, et tagantjärele võiksin teha vigade parandust, korrigeerida öeldut - aga ei. Probleem seisneb ikkagi selles, et välja öeldu on tihtilugu toores ning selle toore koorma alla mattub ka oluline. Kurb.

Ausalt, ma tahan olla. Avatum. Siiram. Ja nii edasi.

"Sellist toidu sa kodus küll ei saa!"

Nii poolteist nädalat tagasi tõmbasin kotist ruunikivi, mis ütles, et ma pean leppima ning õppima vahet tegema asjadel, mida ma muuta saan ja mida ei saa. Ise mõtlesin, et ehk räägib see kivi mu ettevõtmistest ja järjekindlusest. Järgmisel päeval, kui ma olin just alustanud neli päeva kestvat taimede ja putukate korjamistralli, selgus, et taat oli torusiili joonud.

Nimelt oli memmel probrleem: ei saa kuidagi torusiililipudelilt korki pealt. Mulle oli ta unustanud rääkimast, seega alguses proovisid kätt mu õed. Halveneva mäluga taadil aga tekkis kinnisidee - kork tuleb lahti saada. Oli teine päris kaua pusinud, kuni kork tuligi lahti. Ainult et selleks ajaks oli tal meelest läinud, mida ta õigupoolest avas ja tal tekkis kindel plaan hakata avatud pudelit jooma. Esimene lonks kõrvetas juba suu väljast ja seest ära. Ei jäänud muud üle, kui karjuda, ahmida sisse palju vett, kõrvale ka toiduõli, jälle palju vett ja lihtsalt oodata kiirabi.

Nädala esimesel poolel mõtlesin ma palju leppimisele. Ma olen ikka võidelnud mõttega, et mu vanavanemad jäävad vanemaks, kaotades vaikselt jõudu. Mind aga ei üllatunud see, et ta torusiili jõi, sest selline tegevus läks justkui mustrisse(tema poegki (minu isa) on teinud saranaseid põhjendamatuid tegusid). 

Memmel oli aga raskem leppida olukorraga. Tegi teine omale etteheiteid, rääkides ikka uuesti ja uuesti, et "kui ma ei oleks korraks välja läinud, siis vanamees poleks selle lollusega hakkama saanud". Tema muretsemine, mitteleppimine olukorraga, lõi ka tema tervisele põntsu, tõstes vererõhu üle 200. Mida tema tegi? Neelas pihutäie tablette ja muretses edasi. Kurtis, kuidas tervis on halb, ja neelas veel tablette. 

Kui olukord oli juba stabiiline, muretses memm ikka edasi. Tema nägi lahusolekus suurt probleemi, kuigi koosolles nääklevad nad pidevalt. Ta oleks võinud võtta seda kogemust kui puhkust. Tundub, et taat küll puhkas, sest koju jõudes oli teine päris terav. See on kummaline, sest kui ma tal haiglas külas käisin, siis iga minuti järel tundsin, kuidas ma kaotan seal energiat. Memm paari külastuse järel tõdes, et "vanamees on jäänud veel viletsemaks". Mulle ja N.-le tundus, et teine ikka sama nagu enne, võib-olla aint veidi uimane. 

Kui H. küsis, mis mul suvel plaanis on, ütlesin, et vähem eneserebestamist, rohkem aidata memme-taati. Tema aga ütles, et ei tohi unustada ka oma elu. Seda ütles mulle peaaegu 50-aastane mees. Ja eks ta tõsi ole. Ma ei saa võtta neilt valu, puhastada nende artereid, taastada kõrvakuulmist või mälu. Ma saan aga aidata neid igapäevatöödes, et neil oleks vähe mõnusam, vähem muret. Miks? Sest nad on terve mu elu vältel mu kõrval seisnud.