Tegin lõpparve vanaga ehk lammutasin kohvikut, kus ma kaks viimast suve töötasin. Ümisesin erinevaid lauluviise, mis meelde tulid ning tarbisin suurtes kogustes kohvi ja Red Bulli. Kasutasin ebatõhusaid ja ohtlike töövõtteid, mõeldes, et ma jumala eest taati ei teeks. Mul ei olnud midagi karta, sest aina enam süvenes tunne, et see kõik on illusioon. Lubasin endale fantaseeringuid, mille pärast mul oli hiljem häbi. Ütlesin endale, et see on ka minu jaoks uus madalkoht. Siis aitas. Keskendusin hingamisele, jätsin mõtted unarusse.

Ja siis tegin veel muid asju. Ma küll mõtlesin, et tagantjärele võiksin teha vigade parandust, korrigeerida öeldut - aga ei. Probleem seisneb ikkagi selles, et välja öeldu on tihtilugu toores ning selle toore koorma alla mattub ka oluline. Kurb.

Ausalt, ma tahan olla. Avatum. Siiram. Ja nii edasi.