Tegus päev on olnud. Õde lõpetas põhikooli. Memme vend, minu vanaonu, heitis hinge. Õe üle on hea meel, vanaonu minek mind ei üllatunud. Sest kui keegi enam ei usu tema elujõulisusse ja räägitakse ainult, kui viletsaks ta on jäänud - siis millepärast peaks ta elama? Sama trall käib ka taadi tervise üle.

Peaaegu kõik inimesed, kes lõpetamisel sõna võtsid, puudutasid valikute teemat. Sõnum oli lihtne: on õiged valikud ja valed valikud; ja tähtis on saada aru, milline valik toob rohkem kasu. Kuna ma sain just täna teada vanaonu lahkumisest, siis kuidagi vägisi tuli meelde väidetavad kuulujutud tema kohta. Nimelt, nõukogude ajal oli too arvatavasti teinud koostöödvõõrvõimuga, mis aitas tal palju reisida. Isiklikkus plaanis igati õiged valikud ju. Mõnel muul tasandil on käitumisviis küsitav.

Nõme. Elu koosneks justkui võrrandist. Ja kui üks arv on vale, on ka võrrand vale. Mul ei ole mingit õigust õele õpetada, kuidas elada. Aga ma loodan, et ta peab rohkem lugu protsessist kui tulemusest. Ei ole mõtet ju kannatada 9 või 3 aastat koolis ning seejärel kulutada palju-palju raha ja teha tähtsat nägu.