Viimasel ajal on mul peale tulnud nö kirjutamistuhinad, mis avalduvad selles, et ma tahan inimestele kirju kirjutada. Olgu, pärast esimest kirja mõistsin, et tegemist ei ole aruka ideega, sest samal päeval, mil kirja saatsin, sain kutse koosistumisele, kus inimesed istusid diivanil, näksisid head ja paremat, vaatasid vaheldumisi väikest kakerdavat last ja televiisorit, ning aeg-ajalt ütlesid asju, millele ei osanud ma midagi vastu öelda. See oli stiimul, mis sundis mind üle minema passiivselt elusuunitluselt aktiivsele suunitlusele, või mida iganes. Ma kartsin / kardan, et ma ei suuda midagi realiseerida, tunnetada, ja mul oli vaja jumal teab mida, mis tõestaks vastupidist. Sellest kirja kirjutamisest õppisin ma, et kirju ei tasu kirjutada, sest isegi, kui ma pühendan ühe pika lõigu, et seletada kui aus kiri see ikkagist on, pole see muud, kui kodeeritud ütlemata jätmised. (Olgu, õele kirjutasin ka, aga see oli vähem kalkuleeritud, pigem toores, vanamoodne paberkiri, 7-8 minutit ja valmis.)

Igatahes, ma loen jälle Tollet, ja ma olen proovinud jälgida oma mõtteid, et saada teadlikuks muutuda, ja ma avastasin, et ma olen alati kaitsepositsioonis, genereerimas põhjendusi / vabandusi oma peas, mille ma lõpuks realiseerin, kas suulisteks ettekannetes, kirjadeks või muuks selliseks. Sest ma tunnen end ohustatuna. Täna, kui ma oma vanaema juurde kõndisin, jälgisin ma oma agressiivsust, kui mu mõttesse ilmus situatsioon, kus ma kohtun oma sugulastega. Ja see oli omamoodi vabastav - jalutada, pea tühi mõtetest, ja seista silmitsi vihaga. Sest viivuks ei olnud ma oma mõtete ori.