Kunagi tundusid suvised maal olekud suure karistusena - sest elu oli ju mujal? Metsad, kruusateed, põllud, kartulimardikad, järved, (tigedana tunduvad) (vana)vanavanemad ei kuulunud mu suurde vallutamisplaani. Nüüd olen ma valmis minema sinna igal ajal, sest ma tunnen end vähem võõrana, ilmselt looduse tõttu. Samas väiksemana oli seal kergem olla, sest käsklused olid selged ja teostatavad, sulle ei räägitud suurte inimeste probleemidest ning sinu usalduskrediit oli väiksem, mis võimaldas tunda end vabamana. Nüüd on aga käsuliinid ülimalt keerulised ja algusest peale on tunne, et selle teostus on võimatu - 

Vanaema: "Ära nüüd solvu, kui ma seda ütlen... Aga sa oled aeglane. Eriti nüüd, kui sul sõjavägi silme ees terendab..."

Mina: "Jah, aga ma..." Alguses pea iga lause tagant proovisin ma sekkuda. Sain aru, et tuleb lihtsalt kuulata, vaadata talle mõistva pilguga silma ja mitte mingil juhul midagi vastata.

Vanaema sõnum mulle oli lihtne - ma pean kohanema. Me ei rääkinud sel teemal, kui palju olen ma aastatega kohanenud, või et ma teengi kohati mõnda asja aeglaselt, et nautida protsessi, mitte lõpptulemust. 

Me ei rääkinud üldse.