Õnne valem on mõõdukus. Kui ma teen midagi liiast, ei kannata mitte mu töökvaliteet, vaid ma ise, ennekõike mu keha. Ja ma sain ühest aru: mulle ei anna töötamine mingit kasu, vaid hoopis annan mina ja lakkamatult, saamata ka väikseid tänusõnu. Tegelikult ei häiri see mind üldse. Mind härib kõige rohkem, kuidas isa võib oma tütreid kohelda: kutsudes tööle, vajades ISE abi, ei vaevu ta neilt isegi uurimast, kas nad kaheksa töötunni jooksul ka midagi süüa on saanud, ja kõige piisaks maksab neile tunnitasuks alla ühe euro. Ja mille alusel? Sest nad on lapsed? Tütreid ei pea austama, tütred peavad isa austama?
Ja ma olen valmis põletama kõik sillad. Aitab sellest süütunde süstimisest, et mina peaksin olema terve elu tänulik, et ta eostas mu. Sest ükski isa ei tohiks aidata oma lapsi ainult seepärast, et see on talle hiljem kasulik manipulatsioonimängudes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar