Tööandja kiidab hea käibe eest. Tema ei küsi, kuidas see tulnud on. Ja ega ma ei räägi ka, kuidas väikesed lapsed ostavad 2-3 burgerit ja loputavad selle coca või montseriga alla. Kõik on legaalne. Silm ka ei pilgu. 

Ja kui ma teen ka paari aasta pärast samu vigu, ei suuda ma enam edasi minna. Ja kuigi rahasumma, mis kahe päevase üritusega laekus oli meeldiv, ei tohi ma seda endale kunagi eeskujuks võtta. Rahu nimel.

Rahu pole tegelikult ammu olnud. Aga need väikesed hetked, kui toimub mõtlemises muutus, on rahule üsna lähedal. Tsut-tsut, nagu öeldakse.