Just lugesin oma lapsepõlvesõbra msni staatuselt, et ta on 24/7 rakkes, et hoida valu eemal. Mis on kummaline, sest me pole kunagi rääkinud valust. Oleme jäänud pinnapealseks, ja mis võib-olla ongi targem. Et siis mõnel aja hetkeks seista valuga silmitsi ning seejärel teha midagi muud, teades sisimas, et ega midagi ei muutu ka siis, kui probleem on mitme ukse taga kinni.
See kõik ei kehti ainult tema puhul. Kõik mu suhted on nii üles ehitatud. Näiteks, ma võin anda kõik, et pereliikmetel läheks hästi, et nad tunneks end hästi. Aga ma ei lasku detailitesse, ma arvan, et nemad samuti mitte.
Laupäeva varahommikul, kui rahutus ei lasknud magada, lugesin jäärade iseloomustust. Oli kirjas, et neid iseloomustab isekus. Mul on tunne, et minu isekus väljendub minu isetuses. Ka mu lapsepõlvesõber on jäär. Vastandid, kui nii võtta. Aga vahel ärkame ja tunneme huvi, kuidas üksteise elud veerenud on. Ja siis jätkame isekate tegudega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar