Kooliga on selleks aastaks ühel pool. Uskumatu, millist eneseületust see nõudis. Ei varem ole ma maganud nii vähe ja kirjutanud nii palju teoreetilisi töid, põhjendades alati, mida, kuidas ja miks. Samas ikka leidnud aega enda keha põletamisele, juues koos kursusekaaslastega, klatsides taga teisi naisi, proovides ise jääda sündsuse piiridesse. Ja pärast igat sellist joomist minna järgmisel päeval hommikul kella kaheksaks kooli vaatlema lapsi, proovides märgata kõike seda, mis on valesti.
Reedel olles olnud lummatud pingelangusest, otsustasin, et mitu päeva ei tee ma midagi, lihtsalt söön ja joon ning vaatan seriaale. Täna, kui ma leidsin, et aeg on võtta end kokku, koristada enne koju minekut korterit, helistasid kella Jehoova tunnistajad. Kui kummaline see oli, sest ma ise nägin välja nagu parm ning nemad ikkagi tahtsid mulle tõde kuulutada. Küsisid jõulude, maailmalõpu ja evolutsiooni kohta. Rääkisid, et kui kohutav see on, kui räägitakse, et inimene on arenenud loomast - sest inimene ikkagi mõtleb, ta on loomast parem! Mina ütlesin, et inimesel ei ole vaja üleolekut ning see on naeruväärne end alati paremana näidata. Naine veel küsis, et kas ta vahel võib mulle tuua huvitavaid raamatuid. Ütlesin, et loomulikult võib, ainult et mind Jehoova eriti ei huvita. Ja siis nad lahkusid.
Käisin hiljuti keelekümbluskoolis ning neljanda klassi seinal oli A. Alliksaare tsitaat: "Suur on see, mis põleb end säästmata." Ma jahmusin. Jumal, ma ei ole kindel, kas ma innustaksin lapsi valima seda teed. Enda hävitamine on hirmus, ka suurema eesmärgi nimel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar