perse

ma olen sinust joobunud. alati olen. ja ma tahan veel. tähendab, tunda joobumust. sest kui võtta ka see, ei ole midagi. tähendab, siis jääb vaid üks - tühi tunne. ma mäletan esimest joobumist. ei, mitte esimest, aga see oli üks kümnest. igatahes, ma olin valmis kõigeks. mõttetasandil tundus see ideaalne. ja võtta end kokku, et küsida, mida iganes, mis liidaks ka natuke, oli keerulisem. ja pärast küsimist jäi tühi tunne. alati on jäänud. keegi ei vasta. ma ka ei vastaks.

ja üks neist kümnest oli siis, kui me kirjutasime. kõik oli siivutu, aga süda valutas. alati on valutanud. õigemini, rindkere. ja kuidas ei tahaks, ei kao ta kuhugi. valu, ma mõtlen. ka see sai läbi.

teinekord, jälle see üks kümnest, toimus kõik mõttetasandil. sõnad sõnade järel. pilked, mõnitused, et tunda.. mida? tunnet? vahet pole, peaasi, et oleks midagi.

ja nüüd olen ma siin. ma kirjutasin oma kunstiraamatusse, et sel tööl on terapeutline võime, ainult et mul pole A3 ega tindelpenni. sest see on asendustegevus stressisöömisele. loomulikult ka stressijoomisele, aga ega ma seda õppejõule kirjutanud. ja ma teen seda jälle. joon-söön end täis, et mitte mõelda. hävitada, kaotada. aga mitte mingil juhul võita! see oleks juba liig.

Frank Ocean - Novacane

jesus piece

Mu vanaema lapsed, kaks poega ja üks tütar, on nii erinevad, kuigi nende kõigi elusid ühendab traagika. Ja kui nad saavad kokku, kas korraks jõulude paiku või kui nende emake on jõudnud elada järgmise juubelini, ei räägi nad kunagi elust, isiklikust valust, rõõmust... Vaid hoopis toidust.

Neid vaadates ma mõtlen, et kas tõesti juhtub ka see sama minuga. Et kui mina olen vanem ja mu õed on vanemad, siis me ainsaks jututeemaks kujuneb toit. Ausalt öeldes ma olen alati kartnud kaugenemist, sest see on nii loomulik. Noh, praegugi, kui ma aega veedan oma kahe õega, teen ma rohkesti nilbeid nalju, aga see ei ole olnud kunagi eesmärgiks omaette.

Täna olles ümbritsetud oma tädi tütarde perekondadest, olin ma veidi jahmunud, kui täditütar rääkis, et "Näed, poeg läks esimesse klassi, hakkas tegelema karatega, kõht kadus eest, püksid mahtusid jalga." Alati, kui ema hakkas taas pojast rääkima, nägin, et M. ei tahtnud olla jututeemaks. Aga mis sa teed - emad kord on sellised. Igatahes, minu meelest sportlik vorm ei ole lapse puhul kõige tähtsam, vaid see, kas ta on õnnelik seda tehes. Sellest aga nad ei räägi, tähtis on tulemus,

M. rääkis ka hea loo, kuidas neil koolis kellegipoolt jagati esimestele klassidele jõulupakke ning kuidas kõik tormasid, et krabada suurim pakk, lootes leida eest parima kingi. Ja mis siis seal suuremates pakkides oli? Jope, trussikud, särgid. Kõik tähtsad asjad, aga mitte lapsele olulised. Ja M. jäädes viimaseks, sai kõige väiksema paki ning mõned lapsed juba naersid seepärast, kuni nad nägid, mis M. sai. Nimelt, ta pakk sisaldas spinnerid ja baybleide, teisisõnu pakk sisaldas lõbu. Pooled lapsed hakkasid nutma. Tahtsid pakke vahetada. Sõnum on lihtne: tark ei torma. 

14 nädalat

Kooliga on selleks aastaks ühel pool. Uskumatu, millist eneseületust see nõudis. Ei varem ole ma maganud nii vähe ja kirjutanud nii palju teoreetilisi töid, põhjendades alati, mida, kuidas ja miks. Samas ikka leidnud aega enda keha põletamisele, juues koos kursusekaaslastega, klatsides taga teisi naisi, proovides ise jääda sündsuse piiridesse. Ja pärast igat sellist joomist minna järgmisel päeval hommikul kella kaheksaks kooli vaatlema lapsi, proovides märgata kõike seda, mis on valesti.

Reedel olles olnud lummatud pingelangusest, otsustasin, et mitu päeva ei tee ma midagi, lihtsalt söön ja joon ning vaatan seriaale. Täna, kui ma leidsin, et aeg on võtta end kokku, koristada  enne koju minekut korterit, helistasid kella Jehoova tunnistajad. Kui kummaline see oli, sest ma ise nägin välja nagu parm ning nemad ikkagi tahtsid mulle tõde kuulutada. Küsisid jõulude, maailmalõpu ja evolutsiooni kohta. Rääkisid, et kui kohutav see on, kui räägitakse, et inimene on arenenud loomast - sest inimene ikkagi mõtleb,  ta on loomast parem! Mina ütlesin, et inimesel ei ole vaja üleolekut ning see on naeruväärne end alati paremana näidata. Naine veel küsis, et kas ta vahel võib mulle tuua huvitavaid raamatuid. Ütlesin, et loomulikult võib, ainult et mind Jehoova eriti ei huvita. Ja siis nad lahkusid.

Käisin hiljuti keelekümbluskoolis ning neljanda klassi seinal oli A. Alliksaare tsitaat: "Suur on see, mis põleb end säästmata." Ma jahmusin. Jumal, ma ei ole kindel, kas ma innustaksin lapsi valima seda teed. Enda hävitamine on hirmus, ka suurema eesmärgi nimel.