ma olen sinust joobunud. alati olen. ja ma tahan veel. tähendab, tunda joobumust. sest kui võtta ka see, ei ole midagi. tähendab, siis jääb vaid üks - tühi tunne. ma mäletan esimest joobumist. ei, mitte esimest, aga see oli üks kümnest. igatahes, ma olin valmis kõigeks. mõttetasandil tundus see ideaalne. ja võtta end kokku, et küsida, mida iganes, mis liidaks ka natuke, oli keerulisem. ja pärast küsimist jäi tühi tunne. alati on jäänud. keegi ei vasta. ma ka ei vastaks.
ja üks neist kümnest oli siis, kui me kirjutasime. kõik oli siivutu, aga süda valutas. alati on valutanud. õigemini, rindkere. ja kuidas ei tahaks, ei kao ta kuhugi. valu, ma mõtlen. ka see sai läbi.
teinekord, jälle see üks kümnest, toimus kõik mõttetasandil. sõnad sõnade järel. pilked, mõnitused, et tunda.. mida? tunnet? vahet pole, peaasi, et oleks midagi.
ja nüüd olen ma siin. ma kirjutasin oma kunstiraamatusse, et sel tööl on terapeutline võime, ainult et mul pole A3 ega tindelpenni. sest see on asendustegevus stressisöömisele. loomulikult ka stressijoomisele, aga ega ma seda õppejõule kirjutanud. ja ma teen seda jälle. joon-söön end täis, et mitte mõelda. hävitada, kaotada. aga mitte mingil juhul võita! see oleks juba liig.
Frank Ocean - Novacane
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar