Mu vanaema lapsed, kaks poega ja üks tütar, on nii erinevad, kuigi nende kõigi elusid ühendab traagika. Ja kui nad saavad kokku, kas korraks jõulude paiku või kui nende emake on jõudnud elada järgmise juubelini, ei räägi nad kunagi elust, isiklikust valust, rõõmust... Vaid hoopis toidust.
Neid vaadates ma mõtlen, et kas tõesti juhtub ka see sama minuga. Et kui mina olen vanem ja mu õed on vanemad, siis me ainsaks jututeemaks kujuneb toit. Ausalt öeldes ma olen alati kartnud kaugenemist, sest see on nii loomulik. Noh, praegugi, kui ma aega veedan oma kahe õega, teen ma rohkesti nilbeid nalju, aga see ei ole olnud kunagi eesmärgiks omaette.
Täna olles ümbritsetud oma tädi tütarde perekondadest, olin ma veidi jahmunud, kui täditütar rääkis, et "Näed, poeg läks esimesse klassi, hakkas tegelema karatega, kõht kadus eest, püksid mahtusid jalga." Alati, kui ema hakkas taas pojast rääkima, nägin, et M. ei tahtnud olla jututeemaks. Aga mis sa teed - emad kord on sellised. Igatahes, minu meelest sportlik vorm ei ole lapse puhul kõige tähtsam, vaid see, kas ta on õnnelik seda tehes. Sellest aga nad ei räägi, tähtis on tulemus,
M. rääkis ka hea loo, kuidas neil koolis kellegipoolt jagati esimestele klassidele jõulupakke ning kuidas kõik tormasid, et krabada suurim pakk, lootes leida eest parima kingi. Ja mis siis seal suuremates pakkides oli? Jope, trussikud, särgid. Kõik tähtsad asjad, aga mitte lapsele olulised. Ja M. jäädes viimaseks, sai kõige väiksema paki ning mõned lapsed juba naersid seepärast, kuni nad nägid, mis M. sai. Nimelt, ta pakk sisaldas spinnerid ja baybleide, teisisõnu pakk sisaldas lõbu. Pooled lapsed hakkasid nutma. Tahtsid pakke vahetada. Sõnum on lihtne: tark ei torma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar