aruandlus

Muljetan tagantjärele. Nädalavahetuse, õigemini reede ja laupäeva, veetsin Tartus K. ja D. seltsis. Väisasime maailmafilmifestivali. Nii mõnigi film tekitas rohkelt küsimärke. Oli üks Leedu film, mis rääkis mingist vanamehest ja see kestis 50 minutit. Sain umbes 42. minutil aru, et see ei olegi  religioosne film, vaid ma olen terve see aeg vahtinud, kuidas leedulane end igal võimalusel purju joob. Tegime ka muud kultuurset. Näiteks, külastasime mitmeid tasuta muuseumeid (lausa imeline, et igal reedel on neil selline võimalus!).

Käisime ka K. kursusevenna sünnipäevapeol. Peoliseid võis jagada kolme rühma: 1) prantsuse keelt õppivad tudengid, 2) sünnipäevalapse sõbrad, kellest enamik pärit Võrust ja 3) mina ja D. kui K. vend ja külaline Saksamaalt. Me D.-ga kohe ei osanudki muud teha, kui olla peo DJ-d ja juua nii ruttu kui võimalik. Meie ülimeesmärk oli saada peolised laua peale tantsima. Seda küll kahjuks ei juhtunud. Tänu minu kunagisele muusikalembusele, suutsin lõpuks pakkuda laule, mis külalistele meeldisid. Selle kaudu sain ma ka teiste inimestega jutule (samas olin ma juba selleks hetkeks jõudnud juua mitu pudelit õlut - et rääkimine oleks toimunud nii või naa).

Kõige kummalisem hetk selle peo juures oli see, kui D. proovis mängida "Dust in the wind"-i, mis oli vaevu sarnanes originaaliga. Seejärel palus üks tüdruk kitarri ning mängis sama lugu. Hämmastav oli see, et ta tundis selle loo ära. Lõpuks mängisin mina, mis oli kõige sarnasem originaaliga (kui jätta kõrvale tempo). Tüdruk see peale ei osanud muud teha, kui panna mängima originaali, mis jättis ka minu narri seisu.

Kuna ma olin juba piisavalt joonud, võisin ma teistelt vabalt küsida, milline oli nende 2012. aasta lemmiklaul. Vastajad ütlesid, et sellele on võimatu vastust leida. Tüdruk aga pani ühe Tooli loo mängima. Ma kohe seepeale vastasin, et A Perfect Circle on minu lemmikbänd. Võttes asja lühidalt kokku: ma ei ole varem kedagi kohanud, kel oleks olnud nii sarnane muusika - või filmimaitse. Seda ühtekuuluvustunnet oli tore tunda. Ta oli ääretult kirglik oma muusika suhtes, alati kui ta mõnda uut laulu lasi, trummeldas ta kätega vastu lauda ja laulis kaasa, nägu samal ajal oli aga ülitõsine (vähemalt nii tundus, ok, võib-olla väike muie oli).

Tagantjärele tundub kuidagi totter kirjutada sellest kõigest, aga see on vajalik. Tähendab, mul oli võimalus kõike seda nautida vaid ühel põhjusel: ma tulin oma mugavustsoonist välja. Sest vahel ma ei anna elule võimalust, vaid lämmatan selle seriaalide, ülemagamise, pidevalt ei-ütlemisega, mõeldes täitumatuid soove või muu sarnasega. Kui üleliigsest vabandeda, on kõik võimalik ja teostatav.

"Ja ongi läbi. Aitäh."

Nii alustasin ma oma lõpukõnet kolmandale klassile. Ega palju ei olnudki öelda, põhiliselt kiidusõnu. Neile aga tundus minu terve kõne ühe suure paradoksina. Kaks kõige suuremat paradoksi nende arvates oli, et mul olid kõik õpilased lemmikud ja et ka nende kaasõpilased on õpetajad, kui neid vaid austada ja kuulata. 

Viimased päevad on olnud depressioonimaigulised. Ma küll rääkisin õpilastele, et ei tasu olla kurb ning seletasin neile seda kõike budismi seisukohast (mainimata, et tegemist on budismiga). Kui aus olla, oleks ma tahtnud nutta. Ma küll ei tea, kas terve klassi ees, aga nutt ise oleks olnud leevendus ja vabadus. Selle asemel, et tegeleda oma emotsioonidega, ostsin krõpse ja õlut ning sukeldusin seriaalide maailma. Kui aus olla, on kõik juba parem.

Lugesin oma juhendaja hinnangut enda kohta. Kui ei teaks, et see üliõpilane olen mina, siis ei tunneks äragi. Ainult kiidusõnad. Mul on tunne, et minu suurepärane sooritus ei olnud seotud minu isikuomadustega, vaid sellega, kuidas need õpilased mulle mõjusid. Ma olin iga õhtu valmis poole ööni üleval olema, et mul oleks neil pakkuda midagi, mis ei oleks ainult õpik ega töövihik. Ja viimasel päeval, kui mul tunde enam polnud, olin ma ikkagi pool ööd üleval ja küpsetasin muffineid. 

Mul endal on kuidagi kummaline lugeda, et "... innustav, motiveeriv, positiivne, inspireeriv.. ". Sest kurbus on alati minuga kaasas käinud. Nüüd aga selle 7 nädala jooksul, kui ma olin koolis, ei olnud teda kusagil. Ta võis õhtuti küll ligi hiilida, aga kui ma suutsin öö üle elada ja olin tagasi koolis, oli kõik möödanik. 

Müsteerium.

Vaatleja käis jälle täna tunnis. Kui kaks tundi oli ära antud, hakkas  suurest pingelangusest ninast verd jooksma . Nii ma siis istusin, suur salvrättiprunn ninas, kuulamas kiitusi ja laitusi.

Mul oli hea meel, et see läbi sai, sest viimased päevad ei teinud ma muud, kui proovisin lootusetult kartulist ja sidrunist energiat kätte saada - mis iga kord ebaõnnestus. Korter on täis juhtmeotsi ning on lausa tunda ebaõnnestumiste lõhna. Sellegipoolest oli tore. Ma oleks võinud ju hoopis selle kulutatud aja raisata Euroopa Liidu tundmaõppimisele, aga mis tehtud, see tehtud.

Ikka kipun ma endalt küsima, kellele ma seda kõike teen: endale? õpilastele? didaktikutele?? Vahet tegelikult ju pole - tore on ikkagi. Ainult et ma olen kehv keeleõpetaja.

karisma

Mul käis üks päev juhendaja tunnis. Jäi teine päris rahule, kui välja jätta selle, et ma ei oska sõnastada tunni eesmärke ning mul pole aimugi, mis on läbivad teemad, rääkimata üldpädevustest. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kui me vestlesime, ütles ta kaks huvitavat asja:
1) võrreldes kursuseõdedega pidavat ma hea välja nägema - näevad teised välja väga kurnatud ja väsinud, minul aga on ka põsed ilusad roosakad. Olgu siin kohal öeldud, et sel ööl sai magatud alla viie tunni, kuna ma otsisin mööda korterit taga juhtmeid, mida saaks katsetes kasutada; ja jume oli seotud tõsiasjaga, et enne kaheksat lippasin ma Prismasse, et hankida katse jaoks piisavalt võimas patarei.
2) ta tahtis väga teada, kus tuleb minu karisma - et kuidas suudan ma õpilasi endaga kaasa haarata. Üks teooria oli eriti huvitav, nimelt: ma teen kõike seda seepärast, et kompenseerida kooliajal puudu jäänud tähelepanu. Selle peale ma ainult naeratasin, nagu ka selle peale, kui ta kiitis mu väljanägemist.

Mida oleks mul olnud öelda? Teil on õigus? Paar päeva hiljem, kui hommikul vene tüdrukud kiskusid üles intriige ning üks nuttis ja rääkis kiires vene keeles, mõistsin ma üht: ükskõik, kui õigus ka vaatlejal polnud, siis minu teatav osavus on tingitud sellest, et mul on õed. Ja nagu ma ka juhendajale ütlesin, et ma ei oska kuidagi käituda nutva tüdruku ees, see-eest aga olen ma õppinud üht: anda aega ja kasutada nalja, et leevendada valu. See on kõik.