"Ja ongi läbi. Aitäh."

Nii alustasin ma oma lõpukõnet kolmandale klassile. Ega palju ei olnudki öelda, põhiliselt kiidusõnu. Neile aga tundus minu terve kõne ühe suure paradoksina. Kaks kõige suuremat paradoksi nende arvates oli, et mul olid kõik õpilased lemmikud ja et ka nende kaasõpilased on õpetajad, kui neid vaid austada ja kuulata. 

Viimased päevad on olnud depressioonimaigulised. Ma küll rääkisin õpilastele, et ei tasu olla kurb ning seletasin neile seda kõike budismi seisukohast (mainimata, et tegemist on budismiga). Kui aus olla, oleks ma tahtnud nutta. Ma küll ei tea, kas terve klassi ees, aga nutt ise oleks olnud leevendus ja vabadus. Selle asemel, et tegeleda oma emotsioonidega, ostsin krõpse ja õlut ning sukeldusin seriaalide maailma. Kui aus olla, on kõik juba parem.

Lugesin oma juhendaja hinnangut enda kohta. Kui ei teaks, et see üliõpilane olen mina, siis ei tunneks äragi. Ainult kiidusõnad. Mul on tunne, et minu suurepärane sooritus ei olnud seotud minu isikuomadustega, vaid sellega, kuidas need õpilased mulle mõjusid. Ma olin iga õhtu valmis poole ööni üleval olema, et mul oleks neil pakkuda midagi, mis ei oleks ainult õpik ega töövihik. Ja viimasel päeval, kui mul tunde enam polnud, olin ma ikkagi pool ööd üleval ja küpsetasin muffineid. 

Mul endal on kuidagi kummaline lugeda, et "... innustav, motiveeriv, positiivne, inspireeriv.. ". Sest kurbus on alati minuga kaasas käinud. Nüüd aga selle 7 nädala jooksul, kui ma olin koolis, ei olnud teda kusagil. Ta võis õhtuti küll ligi hiilida, aga kui ma suutsin öö üle elada ja olin tagasi koolis, oli kõik möödanik. 

Müsteerium.