Vaatleja käis jälle täna tunnis. Kui kaks tundi oli ära antud, hakkas  suurest pingelangusest ninast verd jooksma . Nii ma siis istusin, suur salvrättiprunn ninas, kuulamas kiitusi ja laitusi.

Mul oli hea meel, et see läbi sai, sest viimased päevad ei teinud ma muud, kui proovisin lootusetult kartulist ja sidrunist energiat kätte saada - mis iga kord ebaõnnestus. Korter on täis juhtmeotsi ning on lausa tunda ebaõnnestumiste lõhna. Sellegipoolest oli tore. Ma oleks võinud ju hoopis selle kulutatud aja raisata Euroopa Liidu tundmaõppimisele, aga mis tehtud, see tehtud.

Ikka kipun ma endalt küsima, kellele ma seda kõike teen: endale? õpilastele? didaktikutele?? Vahet tegelikult ju pole - tore on ikkagi. Ainult et ma olen kehv keeleõpetaja.