karisma

Mul käis üks päev juhendaja tunnis. Jäi teine päris rahule, kui välja jätta selle, et ma ei oska sõnastada tunni eesmärke ning mul pole aimugi, mis on läbivad teemad, rääkimata üldpädevustest. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kui me vestlesime, ütles ta kaks huvitavat asja:
1) võrreldes kursuseõdedega pidavat ma hea välja nägema - näevad teised välja väga kurnatud ja väsinud, minul aga on ka põsed ilusad roosakad. Olgu siin kohal öeldud, et sel ööl sai magatud alla viie tunni, kuna ma otsisin mööda korterit taga juhtmeid, mida saaks katsetes kasutada; ja jume oli seotud tõsiasjaga, et enne kaheksat lippasin ma Prismasse, et hankida katse jaoks piisavalt võimas patarei.
2) ta tahtis väga teada, kus tuleb minu karisma - et kuidas suudan ma õpilasi endaga kaasa haarata. Üks teooria oli eriti huvitav, nimelt: ma teen kõike seda seepärast, et kompenseerida kooliajal puudu jäänud tähelepanu. Selle peale ma ainult naeratasin, nagu ka selle peale, kui ta kiitis mu väljanägemist.

Mida oleks mul olnud öelda? Teil on õigus? Paar päeva hiljem, kui hommikul vene tüdrukud kiskusid üles intriige ning üks nuttis ja rääkis kiires vene keeles, mõistsin ma üht: ükskõik, kui õigus ka vaatlejal polnud, siis minu teatav osavus on tingitud sellest, et mul on õed. Ja nagu ma ka juhendajale ütlesin, et ma ei oska kuidagi käituda nutva tüdruku ees, see-eest aga olen ma õppinud üht: anda aega ja kasutada nalja, et leevendada valu. See on kõik.