Muljetan tagantjärele. Nädalavahetuse, õigemini reede ja laupäeva, veetsin Tartus K. ja D. seltsis. Väisasime maailmafilmifestivali. Nii mõnigi film tekitas rohkelt küsimärke. Oli üks Leedu film, mis rääkis mingist vanamehest ja see kestis 50 minutit. Sain umbes 42. minutil aru, et see ei olegi religioosne film, vaid ma olen terve see aeg vahtinud, kuidas leedulane end igal võimalusel purju joob. Tegime ka muud kultuurset. Näiteks, külastasime mitmeid tasuta muuseumeid (lausa imeline, et igal reedel on neil selline võimalus!).
Käisime ka K. kursusevenna sünnipäevapeol. Peoliseid võis jagada kolme rühma: 1) prantsuse keelt õppivad tudengid, 2) sünnipäevalapse sõbrad, kellest enamik pärit Võrust ja 3) mina ja D. kui K. vend ja külaline Saksamaalt. Me D.-ga kohe ei osanudki muud teha, kui olla peo DJ-d ja juua nii ruttu kui võimalik. Meie ülimeesmärk oli saada peolised laua peale tantsima. Seda küll kahjuks ei juhtunud. Tänu minu kunagisele muusikalembusele, suutsin lõpuks pakkuda laule, mis külalistele meeldisid. Selle kaudu sain ma ka teiste inimestega jutule (samas olin ma juba selleks hetkeks jõudnud juua mitu pudelit õlut - et rääkimine oleks toimunud nii või naa).
Kõige kummalisem hetk selle peo juures oli see, kui D. proovis mängida "Dust in the wind"-i, mis oli vaevu sarnanes originaaliga. Seejärel palus üks tüdruk kitarri ning mängis sama lugu. Hämmastav oli see, et ta tundis selle loo ära. Lõpuks mängisin mina, mis oli kõige sarnasem originaaliga (kui jätta kõrvale tempo). Tüdruk see peale ei osanud muud teha, kui panna mängima originaali, mis jättis ka minu narri seisu.
Kuna ma olin juba piisavalt joonud, võisin ma teistelt vabalt küsida, milline oli nende 2012. aasta lemmiklaul. Vastajad ütlesid, et sellele on võimatu vastust leida. Tüdruk aga pani ühe Tooli loo mängima. Ma kohe seepeale vastasin, et A Perfect Circle on minu lemmikbänd. Võttes asja lühidalt kokku: ma ei ole varem kedagi kohanud, kel oleks olnud nii sarnane muusika - või filmimaitse. Seda ühtekuuluvustunnet oli tore tunda. Ta oli ääretult kirglik oma muusika suhtes, alati kui ta mõnda uut laulu lasi, trummeldas ta kätega vastu lauda ja laulis kaasa, nägu samal ajal oli aga ülitõsine (vähemalt nii tundus, ok, võib-olla väike muie oli).
Tagantjärele tundub kuidagi totter kirjutada sellest kõigest, aga see on vajalik. Tähendab, mul oli võimalus kõike seda nautida vaid ühel põhjusel: ma tulin oma mugavustsoonist välja. Sest vahel ma ei anna elule võimalust, vaid lämmatan selle seriaalide, ülemagamise, pidevalt ei-ütlemisega, mõeldes täitumatuid soove või muu sarnasega. Kui üleliigsest vabandeda, on kõik võimalik ja teostatav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar