hugh laurie ühes intervjuus mainis, et kui ta sõitis autoga ning ta ümber autod plahvatasid ja tema ainus emotsioon, mis ta tundis, oli igavus, sai ta aru, et tal on depressioon. see tuli mulle täna meelde, kui ma vaatasin õues, kuidas natuke kaugemalt tuli musta suitsu ning õde tegi sel ajal mustmiljon erinevat nägu, kui ma ei tundnud midagi.

kui aus olla, siis ainuke eristatav emotsioon on hirm. ja ta tuleb ikka tagasi. põhjendamatu hirm. ja ma tunnen, kuidas mu suur plaan terve suvi fiestat pidada kaob iga päevaga, sest ma ei suuda oma puuduseid muuta vooruseks.

veel ma suudan ainult teha mingit loomalikku häält, sest sõnad on muutunud minu jaoks peaaegu kasutuks. tähendab, ma ei oska enam sõnadega kirjeldada tundeid (mitte et ma varem oleks osanud). ja muu, mis on kirjeldatav, sellest ei tea ma peaaegu üldse midagi. nagu ma oma kursaõele ütlesin: "sa imestaksid, kui paljudest asjadest ma tegelikult ei tea". aga see on olnud alati minu jaoks väljapääs - sest ületades kartuse teadmatusest... saab kõik korda. jah, kõik saab korda.

see on karma. valem on lihtne: oled/teed/mõtled hea(d), saad vastu head. põhimõtteliselt nagu jõulud, aga et kingitust saada, peab laps olema kogu aeg hea, mitte tegema head nägu enne jõule. 

ja minu arusaam karmast: kannatad selle kõige laiemas tähenduses ning iga kannatuse tsükli vahel on midagi head, millest kohe ei tahakski lahti lasta, aga uus kannatus trügib vahele (mul kohvikus vahel sama lugu klientidega) ning kordub sama rituaal. uuesti ja uuesti. 

on atributsiooniteooria, mille kohaselt inimene proovib leida põhjust, miks mingi asi just nii juhtus ("nägin teda täna, sest magasin sisse").

tegelikult on see üks keeruline valem, sest üks tegu võib mõjutada alles paarikümne käigu pärast. ja vahel ei piisa ainult sellest, et üks inimene teeb "õigeid" käike, vaid üldiselt on ka teine pool, kelle käikude valik mõjutab esimese inimese valikuid sama palju nagu esimene inimene mõjutab seda teist poolt. bioloogias kutsutakse seda kommensialismiks, konkurentsiks, sümbioosiks ja nii edasi.

jep. heal lapsel mitu nime.

m.-ga meenutasime, et millised need kõige paremad joomingud kooliajal olid. ja vaieldamatud lemmikud olid need, mida väiksemad me olime, kui puudus veel kogemus, piiride kompimine, spontaaansus (uskumatu, sest mida alaealisem olid, seda keerulisem oli jooki kätte saada - said suuremaks, kasvasid ka sõprad ning sõprade sõbrad ja elus oli üks probleem vähem).

ja me üllatusime, sest me polnud ammu niisama õues käinud, alati oleme mingi hetk promillid kerre läkitanud, aga saad vanemaks, muutud täpsemaks ning kui kassasse täpselt kell kümme jõuad, ei olegi muud teha, kui meenutada.

kui ma pühapäeva hommikul istusin kohvikus, rüübates vett, sest mu organism ei talunud pärast 18 tunnist tööpäeva midagi muud, tabas mind põhjendamata hirm, nähes inimesi, kes kell kaheksa juba liikusid kuhugi. see sama hirm tabas mind selle sama päeva öösel, kui ma oma unenäos tegin oma tuletõrjujatest sõpradega pannkooke, proovides määrida pintsliga pannkookide peale nii hoolikalt ja nii palju õlut kui võimalik. aga ma tundsin, et see kõik käib mulle üle jõu.

tahes-tahtmata, istudes hommikul kell kaheksa kohvikus, mõtlesin, kui ennast salgav ma olen, sest mu heaolu ei ole mind eriti kunagi huvitanud. täna ma sain aga aru, et ma olen kohe nii ennast salgav, et pole probleemi alluda soovidele, mis  töötavad minu vastu. 

ja tarkuseterad on järgmised:

soovides üht ja ainult üht, saad vastupidise tulemuse.

sellistes olukordades tajud irooniat, kui sa ei saa minna vanaema sünnipäevale, kuigi sa tahaks, aga kes ka ise korduvalt on rõhutanud raha tähtsust. ja kes nüüd peaks naerma?

ma kirjutasin kunagi luuletuse, kasutades metafoorina majakat, et kirjeldada oma olukorda. ja ma ei tea, kas ma paar aastat tagasi mõtlesin, et kuidas minult ikkagi loodetakse võimatut. kuid täna tuli see luuletus mulle jälle meelde, kui ma haltuura käigus olin teeninud šokolaadi, pügades vanaema naabri heki ära. uskumatu, kuidas üks šokolaad tekitab  'sa anna, ma võtan' tunde. mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem ma olen hakanud jagama oma õdedega. samas, mida vanemaks ma saan, seda rohkem jääb mul tunne, et see kõik on kuidagi ühepoolne või väga proportsioonitest väljas. näiteks, ma jagan vennalikult oma šokolaadi viieks (ilma et ma tegelikult ootasksin vastuteenet, kuid ma alati loodan, et see žest õpetab jagamist, hoolimist teiste vastu), saan mina neilt, kui neil peaks šokolaadi olema, ühe tüki või vabanduse, et seda on liiga vähe või see on liiga hea, et jagada. ja šokolaadijuhtumi muster kandub ka teistesse olukordadesse. tõsi ta on, et kui perest rääkida, siis ei ole kunagi jutt võrdsusest, vaid perekonnaliikmete vajadustest (ja ikka on on nii, et mõnel on rohkem vajadusi kui teisel). või nagu vonnegut ütles: eks ta ole.

mu vanaisa on 76-aastane ning talt oodatakse ikka imetegusid - ja kuna ta ootustele ei vasta, siis on kõik, mäng läbi. ta on maha kantud ning nüüd ainult kuuleb, kuidas ta midagi ei jaksa ega mäleta. öeldakse veel, et mida sa ikka räägid, tal läheb meelest. aga samal ajal memm ootab (haiglast) armastust oma lastelt, lastelastelt ja lastelastelastelt. ning nüüd olen mina nõutud, kuna tema jaoks hoolivus on see, kui käiakse pidevalt külas või helistatakse. kuid mul ei ole tavaliselt midagi öelda ning ma hoolin isegi siis, kui ma pole nädalat nendega rääkinud. tema aga tõlgendab seda nii: ei hooli. ja kui ma tahaksin minna kuhugi kaugemale, kuulaksin ma juttu, kuidas minagi jätan nad maha ning neid tuleks matta prügimäele, sest surnuaedadest saavad üks kord niikuinii prügimäed. 

ma nägin täna oma endist inka õpetajat, kes vast andis mulle seda ainet 3-4. klassis. ta küsis, kas ma mäletan teda, võttas korraks mu käest kinni (tema olekus oli purjus inimese elemente, kuid pidu ei olnud veel alanud ning kes siis küüditamise 70. aastapäeva puhul end kohe täis kaanib? samas, maavanem pani küll hinge taha 4-5 viinapitsi, aga tal suur kere ka, eks) . loomulikult mäletasin. inglise keele õpingute alguses tundsin ma end nagu jumal - kõike teadsin ja oskasin. ühes veerandis oli 15 viit. ja siis ta läks, ning mida aeg edasi, seda kehvemaks ma keeltes muutusin (mitte et ma vihkaks sellele, et kui sama õpetaja oleks jäänud, oleks olnud kõik parem). muutus ka käitumine. mäletan, et mulle korduvalt väideti, et ma olen üks õ-klassi tõsisemaid kandidaate. aga ma ei näinud probleemi, kuna mina vabandasin oma käitumist enam-vähem heade hinnetega. ja siis ma hakkasin oma klassiõega msnis rääkima, ilma et me päriselus oleksime üksteisest välja teinud. mingi vestluse ajal ta küsis, miks ma nii käitun ning tema soovitus oli seda muuta. nii ma siis muutsingi, päeva pealt. muutudes kärarikkast poisist aina tasasemaks, surudes end kogu aeg veel madalamale ja madalamale. kõik see tuli meelde, kui ma seda õpetajat nägin. ma loobusin juba aastaid tagasi talle tere ütlemast, kuna ma arvasin, et ta on unustanud. tuleb välja, et keegi kunagi ei unusta. ikka tuntakse, meenutatakse.

tegelikult ma tahtsin kuhugi jõuda, aga ma hakkasin valesti tõlgendama frommi oleva ja omava inimese maailmapilti. sest ma tahtsin rääkida praktikantidest ning kui üks neist ütles 'tsau', siis ma sain aru, et ma ei näe neid tõenäoliselt enam kunagi. ja ma sain aru, et ma ikka vajan kohutavalt enda ümber inimesi, just uusi nägusid, kuulda teistsuguseid mõtteid. mis seal salata, nende üks võludest on ropendamine. kuidagi armas on kuulda köögis sõnu 'jobi' ja 'pask'. või kui üritus on peal, laulavad nemad köögis isaamaalisi laule ning küsivad, et ega ma ka laulda ei tahaks. ma loomulikult oleks laulnud, aga repertuaar polnud pärris see.

mul on keeruline öelda, kuhu ma sellises rütmis jõuan. mulle teeb natuke muret mu käitumine, aga olles lugenud tarku raamatuid, ei oska ma öeldagi, mis muret teeb - sest kõik võib muret teha, samas, kui need tegelikult ei ole mure algpõhhjused, vot. tuuleb meelde anathema laulud kukkumisest, ning see kukkumine toimub neil juba üle 15. aasta.

käies täna rannas, mõtlesin, et see on ideaalne ilm. kui oleks nüüd mitu pudelit õlut. oli aga hoopis lapsepõlvesõber ja ta ise auto ning filosoofide hääled, kes talle aeg-ajalt helistasid. ja mulle tuli meelde, et kui ma zenist lugesin, siis oli seal kirjas, et tee ei ole kunagi vale, kõik teed on õiged nii kaua, kuni sa tahad seda teed käia. ma polnud enam kindel, kuigi ma olen praeguste asjadega väga rahul, kummitab mind ikka sitahäda meenutav kurbus. ja ma ei saa aru, mis on seal teel sellist, mis mind ärritab. tuleb ja kaob, nii uuesti ja uuesti.

võtta seda üht- või teistpidi, siis kurbus on tõesti nagu sitahäda, mis tuleb ikka, kas ma ootan teda või mitte. ja ma ei oska sellega võidelda, kurbusega ma mõtlen. ainuke ravim, mille ma olen leidnud, on pehme koht ja tekk, mis käib üle pea. aga sellise palavuse ja sääskede (kuidas ma tegelikult ei salli, kui keegi räägib, kuidas sääsed teevad liiga) rohkusega on see raskendatud, ning praegune kogemus ütleb, et see tekitab tuska, mis oma korda tekitab kurbust. lose-lose situation ühesõnaga.

tööl olid kaks praktikanti ning nii vähe, kui ma ühega neist rääkisin, jälgides tema miimikat jne, meenutas tema olek mu endist klassiõde. õigemini, ka siis sain ma alles aru, kui tore ta on, kui põhikool läbi sai ning tema otsustas oma haridusteed jätkata teises gümnaasiumis. need naljad, natuke imelikud ning nendes oli/on midagi 'maalt ja hobosega', millele ma ei suutnud/suuda reageerida, aga mis mõjusid/mõjuvad hingele (?) hästi.

kuid sellega on ikka nii nagu alati on olnud: ma ei tunne enam nägu ära. näod lihtsalt hajuvad ning mingi hetk paistavad kõik olevat just seda nägu, kes hakkab meeltest kaduma, ja mingi hetk enam pole. selle loo puhul on lihtsam: ilma kokka riietuseta oli temas veel midagi (kui jätta välja see, et ma ei tundnud teda hetkeks ära), mida ma ei suutnud meelde jätta.

aga nii juhtub, kui üritada tunnet kirja panna. öelda, et "ta oli samasugune nagu tema" on ju minevikus elamine? on ilusaid zen-lugusid, mis kirjeldavad, kuidas olla ja saada paremaks inimeseks. või mis ma öelda tahan, on see, et kui me mõistus hüppab kogu aeg minevikku, või hoopis loob stsenaariume tulevikuks, siis ei saagi ju rääkida arengust, teel kulgemisest. vaid mu mõistus on loonud ebajumalaid-jumalannaid, kes elavad mu ehitatud ulmelises kuningriigis, teentriteks kõik minu uitmõtted ja mina ise. ja kõik ongi OK nii kauaks, kuni ma saan aru, et fassaad ei ole sama, mis vundament. kuid vundamenti ehitada ei saa, sest enamik materjali on mäda, alati on kuskil praaki! nii ei saa ju rallit sõita, või saab?

elu on õpetanud, et mida rohkem metafoore, seda parem. ma ei tea küll miks, aga äkki annab tekstile midagi juurde, loob uue dimensiooni? olgu, kuidas on, aga ma hakkan väsima sellest. kirjutan sellise mitmeti tõlgendava essee, kus puudub tegelikult igasugunegi konkreetsus, aga - üllatus-üllatus - selliseid esseesid kutsutakse ülikoolis "omapärasteks". raske on vastu vaielda. aga miks ma siis ei ole konkreetne? lihtne vastus on: mul pole aega. see on muide mu lemmikfraas. viidata alati ajanappusele on kuidagi eriti sügavamõtteline (vähemalt minu jaoks). kui meil ülikoolis oli vaja teha esimene suurem rühmatöö, siis kirjutasin ka rühmakaaslastele pikalt, kuidas aega napib ning kui vaid oleks aega, oleks ka sisu. aga tegelikult on asi milleski muus, mul on vaja lihtsalt alati kedagi, kelle kaela oma puudused veeretada. ja mis oleks veel parem kandidaat, kui abstraktne mõiste?

Õpetaja ütles:
                  "tee peal kuuleb
                    tänava peal lobiseb välja
                         niisugune kaotab väe"
                                             - Konfutsius "Vesteid ja vestlusi"

 isegi, kui pole soovi rääkida, oodatakse ikka mõnda lugu. ja siis ma räägin ja räägin ja räägin, ning vahel tunnen pärast seda end tühja ja räpasena. ma oleks nagu midagi valesti teinud, teinud vastupidi sisetundele, et olla selline, kellena ma end ei tunne. väidetavalt, mida rohkem kogemusi on, seda rohkem on ka lugusid. lugude rohkus aga näitab, kui lahe elu on olnud. ja siis hakka vastu tahtmist tõestama, et mul on samasugune õigus elada kui teistel. siis lõpuks tõestagi seda, et mu tõestus on päriselt tõestus ning tõestada, et tegelikult ei pea ma midagi tõestama.

seal olid väikesed tüdrukud, kes olid valmis maksma 1.40 ühe coca-cola pudeli eest, et tulla poolteist tundi hiljem tagasi ja osta veel üks 1.40 eurot maksev coca-cola pudel. ma olin valmis tegema kõik, et nad naudiksid selle joogi joomist, kuigi ma teadsin, et ma ise ei jooks üldjuhul cocat - aga nende viletsus (kannatus) on meie leib. ja eriti suur leib, kui terve õhtu tulu sõltub sellest, kui palju on inimesed valmis maksma, et põgeneda hetkeks ja tajuma illusiooni, et kõik on hästi; ning pole paremat kohta sellise illusiooni jaoks kui koolikokkutulek.

mul ei ole varem olnud sellise peo kogemust (aga fiesta ongi täis üllatusi), sellist rolli. võib öelda, et ma kohtasin peol kolme liiki kogemust.

1. minu kogemus. see pidu oli hea näide sellest, mis on valesti. kui ollakse valmis ostma 4 cl viina 1.80 euro eest samal ajal öeldes, et "pane topelt. äh, kalla veel. ja veel" või ostma 20 eurost viinapudelit, siis see on ju ilmselge ressursside raiskamine. ollakse valmis maksma üle ja üle ja üle. samas, inimesed olid toredad. isa veel ütles, et kui inimene on juba liiga palju joonud, siis ära müü. minu nägemus piiridest lubas müüa kõigile. isa nägemus rahast lubas müüa kõigile. 
2. peoliste kogemus. mulle on alati tundunud, et mu kodulinnas väärtustati ainult üht liiki kogemust - joomiskogemust. mida rohkem sa jõid, seda rohkem sa kogesid; mida rohkem sa kogesid, seda rohkem sa elasid. seal oli samasugune elufilosoofia. ja raske on vastu väita, et see pole kogemus, kui inimene ärkab hommikul pohmakaga (heal juhul kodus), rahakotist kadunud 40 eurot.
3. laste kogemus. just lugesin artiklit ühtsest virumaast, aga seal räägiti lääne-ja ida-virumaa erinevustest. mul on näiteks raske mõista selle küla (?) kultuuri, kes joomingule minnes võtavad lapsed kaasa. proovi siis räägita ühtsest lääne-virumaast, kui meie koolikokkutulekul sellist nalja ma ei näinud. laps siis proovigu säilitada oma positiivset maailmavaadet, kui tema ümber kakerdavad täiskasvanud, kes on valmis kulutama kõik oma raha alkoholile, et oleks hea olla.

ja maailmavaateline tõde on: kui inimene suudab kohaneda vastavalt nõudlusele, on ta edukas (isegi kui talle ei pruugi meeldida see meetod raha teenimiseks). samas, minu jaoks ainuke võimalus kohanemiseks on kasutada idamaade filosoofiat/religiooni. isagi rääkis, et üks klienditeenindaja olevat rääkinud, et "kui te kohtate ebameeldivat klienti, kes solvab teid, siis imestage. oh, milline inimene!" see on ju taoism! või nagu zen-budismis üks olulisi asju on unustamine: kõik ebavajalik visatakse peast välja, ei kanta ebavajalikke koormaid endaga kaasas, et inimene ei oleks mineviku sündmustes kinni. aga jah, nii on vähemalt ilus mõelda.

ikka inimesed ütlevad, kui nad sind ära ei tunne, et saad rikkaks! ja kui nii ei saa, siis võib alati loota, et lind situb su peale - siis saad hoopis nii rikkaks! ma pole kunagi kuulnud kedagi ütlemas: "su ideed on nii huvitavad, kindlasti teenid sa palju raha." alati on rikkus seotud välimusega. ehk siis: tahad rohkem raha, ole atraktiivsem.

minu mittetundmine võib tuleneda sellest, et mul on kolmekuuline fiesta. teooria on järgnev: keskajal, kui olid karnevalid, siis oli see ainuke aeg, kui inimsed käitusid nii nagu tahtsid ehk oli palju roppe nalju, siivutusi - ühesõnaga kõik, mis oli tavalisel ebasünnis. piduliste nägusid varjasid maskid, mis tegelikult tähendas seda, et pannes maski ette võtsid nad maski eest. minu jaoks on fiesta samasugune: riputad maski varna ning sinu olekus ei peegeldu kahetsust, vastupidi: peegeldub ebatäiuslik ehedus. vähemalt mulle meeldib nii mõelda. õigemini, nii on ilus mõelda.

vahel on tunne, et ma olen saavutanud selguse, ja vahet pole, kui väike või suur see selgus poleks, sest sel hetkel tundub olevat kõik uksed-aknad valla. aga mida pole on progress - selgusega peaks ju kaasnema liikuvus, kulg? tähendab, selgust ei ole toimunud. mul on lademetes teooriaid, aga puudub puudutus elult, olen kuidagi elukauge.

ja siis ma loen imelist religoosset teooriat ja ma tunnen, et see ongi see, et ma olen alati nii mõelnud. siit ilmnebki viga: ei ole toimunud praktiseerimist, elamist oma ideede järgi ning ausalt öeldes mul on alati kahtlus, kui asi puudutab mu teooriaid ja mu elamisfilosoofiat. kõhklemine tähendab, et ma olen valel teel? või on see ajatu probleem, kus südame asemel kuulatakse mõistust?