mu vanaisa on 76-aastane ning talt oodatakse ikka imetegusid - ja kuna ta ootustele ei vasta, siis on kõik, mäng läbi. ta on maha kantud ning nüüd ainult kuuleb, kuidas ta midagi ei jaksa ega mäleta. öeldakse veel, et mida sa ikka räägid, tal läheb meelest. aga samal ajal memm ootab (haiglast) armastust oma lastelt, lastelastelt ja lastelastelastelt. ning nüüd olen mina nõutud, kuna tema jaoks hoolivus on see, kui käiakse pidevalt külas või helistatakse. kuid mul ei ole tavaliselt midagi öelda ning ma hoolin isegi siis, kui ma pole nädalat nendega rääkinud. tema aga tõlgendab seda nii: ei hooli. ja kui ma tahaksin minna kuhugi kaugemale, kuulaksin ma juttu, kuidas minagi jätan nad maha ning neid tuleks matta prügimäele, sest surnuaedadest saavad üks kord niikuinii prügimäed.